Olen kirjutanud sellest, kuidas anda tagasisidet siis, kui asjad ei ole just hiilgavad. Võiks arvata, et vastupidisel juhul, kui teemaks on tunnustamine või kiitmine, on kõik imelihtne – aga võta näpust!

Heal lapsel on mitu nime ning eestlast kirjeldatakse mõnikord nii: ta on kiituse suhtes üsna tundlik, ise  kiidab vähe ja ainult asja eest ja nii mõnigi kord, kui teda kiidetakse, tunneb ennast kehvasti. Miks siis?

Miks teeb kiitmine meid mõnikord hellaks ja tundlikuks? Samal ajal soovime me ju kõik kuulda head sõna, saada õiglast tunnustust, olla märgatud.

Aga alustame kõigepealt sellest, mis üldse on kiitmine.

Kiitus on sõnum, millega antakse edasi hinnang isikule, käitumisele või tulemusele. Küll sa oled tubli! Sa oled hea teenindaja! Sa oled väga enesekindel. Sa oled otsusekindel.” Oluline on tähele panna, et kõik need on HINNANGUD. Hinnangud ei sisalda endas mingit informatsiooni selle kohta, mida inimene tegelikult tegi. Hinnangud on nii üldised ja mittepersonaalsed, et nad panevad meid õlgu kehitama – vahet pole, kes on adressaat. Peast käib läbi mõte: “Kas kiitja tegelikult ka teab, mida ma teen?”

Kiituse ja hinnangute asemel igatseme me olla personaalselt märgatud ja tähele pandud. Me tahame teada, et meie tööst ja pingutusest on kasu. Nimetame seda tunnustamiseks. Kiitmine ja tunnustamine on kvalitatiivselt täiesti erinevad asjad.

Enne kui läheme tunnustamise juurde, räägime veidi kiitmise varjukülgedest.

Kiitus kui kontrollimehhanism

Tihtipeale oleme kogenud, et kiituse taga võib peidus olla varjatud plaan meid kontrollida ja suunata teatud tegevusi tegema – “kiida lolli ja loll teeb”. Igaüks on saanud oma elu jooksul mingit kiitust, mille ainus eesmärk on see, et me seda tubli olemist/hästi tegemist usinasti jätkaksime. Kiitus on sellisel juhul nagu väline preemia, mis peaks kinnistama meie käitumist. Ehk tegelikult tajume me kiituse taga ohtu, et teine võib soovida meid muuta, et oma isiklikku status quo-d säilitada. Muutus meie arvelt? Tänan ei, ütleb enamik meist!

Ülevalt-alla suhted

Kiituse jagamisel on oht, et kiitja asetab ennast hierarhiliselt kõrgemale tasandile kiidetavast ja nõnda peegeldab kiitus üleolekutunnet. Kiitja võtab hindaja rolli kiidetava suhtes – mina tean neid asju paremini kui sina, olen targem kui sina. Ja kiidetav tunneb ennast kehvalt, sest ülevalt-alla suhted ei pane meid ennast hästi tundma.

Kiitus tekitab vastupanu ka siis, kui see on arusaamatu ja ei lange kokku saaja enesehinnguga. Sel juhul tajume mittemõistmist ja ebamugavust ja hakkame sageli vaidlema.

Kummal variandil on suurem mõju?

KAS

Mulle meeldis, kuidas sa koosoleku avasid ja igale ühele sõna andsid. Eriti tore oli see, et me saime rääkida oma kahtlustest ja sa lasid meil kõigil teha kokkuvõtte. Mul tekkis kohe päris mitu uut ideed. 

VÕI

Sa olid tubli. Sa juhtisid seda koosolekut hästi.

Kiitus tekitab sõltuvust

Kiitus on väline motivaator, mis võib vähendada meie eneseusaldust ja otsustusvõimet, sisemist tasakaalu asetades fookuse meist endist väljapoole. Meie enesehinnang ja heameel sõltub kellestki teisest, kes peab kogu aeg meid veenma, et me oleme tublid. Meie sisemine kontrollkese liigub väljapoole.

Supertulemuse ja nutikuse kiitmine võib viia selleni, et me soovime igas olukorras anda samasugust supertulemust ja olla sama targad. Et mitte “läbi kukkuda” pisut väiksema sooritusega, ei võta me igaks juhuks üldse enam väljakutseid vastu ja valime lihtsama tee.

Kujuta ette, et sa õpid midagi. Midagi, mis on raske ja ei tule üldse hästi välja. Sinu treener näeb vaeva, selgitab, juhendab ja ikka ei tule välja. See ongi raske. Ja siis ühel korral ütleb treener: “Väga hea, tubli!”.  Ta teeb endast kõik, et motiveerida sind kiituse abil edasi pingutama.

Üks võimalik stsenaarium, mis järgneb: “Sa tunned suurt rõõmu, pingutad veelgi rohkem ja rohkem. Järgmine kord ei tule sul jälle välja. Sinus võtab maad ärevus, et sa ei saagi sellega hakkama ja võib juhuda, et sa loobud.” Põhjuseks on liigne soov anda superhead tulemust, rõõmustada treenerit. On tekkinud hirm, ettevaatlikkus, jäikus liiga suurte ootuste suhtes eksida.

Lastega võib sellises olukorras juhtuda ka see, et nad otsustavad enam mitte proovida, sest ei soovi kiitjale pettumust valmistada.

Tunnustamine on oluliselt tõhusam

Kiitusel ei pruugi olla ühtegi ülalpool toodud kehvadest mõjudest. Samas üks on üsna kindel – hinge puudutavat ja arendavat jõudu omab see harva.

Oluline on õppida head sõna jagama ja inimesi tunnustame palju tõhusamal moel. Me kõik tahame olla märgatud ja me tahame teada, mil moel me teisi mõjutame ja mis kasu meie pingutusest kasvab.

Tunnustamise 1.reegel – unusta hinnangud, räägi faktidest, mis sind rõõmustasid – “kui sa esinesid, siis sa kasutasid videot, pilte ja rääkisid lugusid oma kogemusest”

Tunnustamise 2.reegel – ütle, mismoodi see sulle/tiimile/organisatsioonile mõjus –“mul oli tõeliselt huvitav kuulata ja ma sain nii mõnegi uue fakti teada”

Tunnustamise 3.reegel – soovi korral lisa oma emotsioon – “mul on hea meel, et ma sinu ettekannet kuulsin”

Tunnustamise puhul on oluline rääkida oma rõõmust ja iseendast (mitte hinnata teist) ja kirjeldada teise inimese käitumist, mis heameelt valmistab.

3 lihtsat asja, mida teha 

Tunne huvi – küsi, kuidas läheb, mis rõõmustab. Tunne päriselt ka huvi.

Kuula – kui tundsid huvi, siis ka kuula, kuula päriselt. Kuula nii, et ta tajub, et sa teda mõistad.

Näita, et sa oled teda märganud, et sa oled tähele pannud – ütle talle, kirjelda, mida sa märkasid ja kuidas on see sind mõjutanud