2. osa

Töömälu

Artikliseeria 1.osa saad lugeda siit.

Õppimise, meeldejätmise ja laiemalt uute oskuste omandamise kontekstis tuleb rääkida nii pikaajalisest mälust kui töömälust. Nagu eelnevas osas mainitud, tuleb uue info omandamiseks see kõigepealt seostada olemasolevaga ehk kodeerida. Me mõtestame uut infot eelnevate kogemuste abil. Et uus info või oskus pikaajalises mälus salvestuks, tuleb tekkinud neuronitevahelisi mustreid tugevdada (sellest täpsemalt 3.osas). Mis roll on selles kõiges aga töömälul?

Töölaud korda

Töömälu võib võrrelda töölauaga, millele laotame laiali kõik infoühikud (nii uued kui ka vanad), mille vahel me hakkame seoseid looma. Infoühikud tulevad meie töömällu nii väliskeskkonnast (uus info) kui pikaajalisest mälust (olemasolev info). Häda on aga selles, et see töölaud pole lõpmata suur. Töömälu maht on piiratud – see on 4 pluss/miinus 1 ühikut.

Näide: väike laps õpib lugema: kui lapse oskused on sealmaal, et ta suudab lugeda 4-tähelisi sõnu, näiteks „KARU“, siis iga täht moodustabki tema töömälus ühe ühiku. Rohkem töömälusse ei mahu ja pikemaid sõnu laps sel hetkel lugeda ei oska.

Kui töömälu on ülekoormatud (keeruline ülesanne, infokogus liiga suur, hirm ebaõnnestuda, ärevus, väsimus), siis õppimist ei toimu. Sama juhtub töömälu alakoormuse korral – igavus ja tüütus ei aita õppimisele kaasa. Ärevus ja stress panevad töömälu tegelema muremõtetega, ülesandega seotule napib ruumi.

Lisame eelmisele näitele stressi: Lapsevanemal on halb tuju ja ta pahandab lapsega, et miks too juba ei oska pikemaid sõnu lugeda. Ja sunnib. On väga tõenäoline, et laps ei suuda sel korral kokku lugeda ka 4-tähelisi sõnu – tal tekib stress ja see mõjub töömälule halvasti. Laps vajab õppimiseks stressivaba õhkkonda, harjutamist ja parajat pingutust. Lõpuks hakkame ju kõik lugema. Ja kas mäletate seda hetke, kui hakkab põnev!

Infoga ülekoormatud töömälu võib võrrelda veeklaasiga, mis on täis. Kõik, mis juurde valatakse, voolab lihtsalt üle ääre maha. Juurde ei mahu midagi.

Töömälu on prefrontaalkorteksi (PFK) funktsioon ja PFK on tundlik  stressile, väsimusele, emotsioonidele (häbi, viha, hirm, armumine!), halvale füüsilisele vormile, üksildusele ja näljale. Viimastel juhtudel on töömälu toimimine ja õppimine häiritud. Töömälu on ka loovuse ja loomingulisuse eeldus.

Näide tantsukava õppimise kohta: Oled ühe korra tantsutrennist puudunud ja teised on uue osa juurde õppinud. Püüad kiirkorras uued sammud omandada. Sinu töömälu töötab täistuuridel – jälgid teiste liikumist üritades samal ajal samme järgi teha ning meelde jätta. Otsid palavikuliselt abi varasemast – kas uues kavas on mõni element, mis sarnaneks varemõpituga? Ei, kõik on teistmoodi. Uus kava on korraga meeldejätmiseks liiga pikk – liiga palju uut infot. Töömälu saab üle koormatud ja satud frustratsiooni. See halvendab veelgi töömälu seisundit. Võib tekkida trots, isegi tahtmine loobuda.

On võimalik ka vastupidine – uus kava võib olulises osas sarnaneda mõnele varemõpitule. Orienteerud uues olukorras kiiresti vastandina teistele, kes seda kava esmakordselt õpivad. Su töömälu tiksub tühikäigul ja sul hakkab lihtsalt igav. Töömälu vajab optimaalset koormust.

 

Kuidas tõsta töömälu võimekust?

Nagu eespool juba öeldud, siis töömälu maht on piiratud – 4 pluss/miinus 1 ühikut. Õnneks aga ei ole ühikute sisu määratud.

Töömälu võimekust saab tõsta, mahutades ühe ühiku sisse rohkem infot. Mida see tähendab? Näiteks kui laps suudab korraga haarata ühe tähe asemel ühte silpi või tervet sõna, mahutabki tema töömälu ühik suuremat infokogust. Nii saab laps hakkama juba pikemate sõnadega ja varsti juba tervete lausetega. Seda võib võrrelda info kokkupakkimisega zip-failiks. Mida rohkem me õpime, seda rohkem suudame mahutada ühte töömälu ühikusse.

Info kokkupakkimiseks kasutame kognitiivseid skeeme. Üks selline kognitiivne skeem võib olla näiteks korrutustabel, millega leiame suurte arvude korrutisi. Või näiteks mingi tantsukava element, mis seob enda alla näiteks mitu sammu. Selle asemel, et jätta meelde 10 sammu, aktiveerub peas terve element. Need nn. „zip failid“ võimaldavad meie töömälu võimekust tõsta. Mida kogenum keegi mingis valdkonnas on, seda rohkem tal neid skeeme tekib.

Näide autojuhtimisest: Teed õppesõitu ja sinu töömälu võib olla pidevas ülekoormuses. Sa pead meelde jätma tohutult palju detaile – sidur, käiguvahetus, gaas, suunatuli, märkide ja teiste sõidukite jälgimine, külgpeeglisse vaatamine jne. Autoga pikemalt sõites tekivad sinu peas suuremad tegevusühikud nagu paigaltvõtt, reavahetus jne. Paljude korduste järel muutuvad need tegevused automaatseks ja selle asemel, et koormata töömälu, liiguvad nad pikaajalisse mällu.

Osa enamkasutatud protsessidest automatiseerub ja liigub pikaajalisse mällu. See omakorda soodustab õppimist, sest selle arvelt vabaneb töömälu. Automatiseerunud protsessid toimuvad “iseeneslikult” vajades minimaalselt tähelepanu. NB! Automatiseerimisel on ka piirangud – kui automatismid aeguvad või osutuvad valeks, on neid raske muuta.

Meenutame ka artikli eelmises osas mainitud pidurdamist. Edukad pole mitte need, kes suudavad palju uut infot ammutada, vaid need kes suudavad kõike segavat pidurdada. Ka see aitab meil hoida töömälu paremini töökorras.

Näide pidurdusest ja töömälust inimeste arendamises: Kes coachinguga lähemalt tuttav, teab, et coach ei anna nõu, vaid küsib küsimusi. Oluline on see, et klient jõuaks ise lahenduseni. See tagab motivatsiooni ja õnnestumise. See loogika ei kehti pelgalt coachingus ja coachivas juhtimises, vaid ka inimeste arendamises laiemalt. Üks raskemaid elemente selle juures on õppida ennast pidurdama sel hetkel, kui sa tahaksid anda nõu või jagada oma lugu. Seega hea inimeste arendaja kuulab tähelepanelikult ja empaatiliselt, hoiab peas küsimuste küsimise loogikat ja pidurdab nõu andmist ja oma kogemuse jagamist. Töömälu suitseb! Eriti kui sa alustad.

Värsked coachid ütlevad sageli, et ajal, kui klient räägib, nad mõtlevad paaniliselt sellele, mida küsida järgmiseks. Mis juhtub – samal ajal kui sa kuulad, aga tegelikult mõtled välja järgmist küsimust, siis sa tegelikult päriselt ei suuda kuulata. Ja aitab ainult harjutamine. Osad protsessid automatiseeruvad, osad teadmised on „pakitud“.

 

Arvutimäng kui õppimise mudel

Sageli haaravad arvutimängud mängija endaga nii kaasa, et mängijat on raske ekraanist eemale saada, olgu ta laps või täiskasvanu. Hull lugu! Miks siis? Arvutimäng pakub iga järgmise ülesande lahendamisel edutunnet, mis toob kaasa dopamiini eraldumise. Mängija on kui nõiaringis. Ta januneb järgmiste dopamiinilaksude järele ja seepärast jätkab mängu.

Asendame arvutimängu mõttes õppimisega – ükskõik, kas mõne õppeainega koolis, tantsutrenni, või koodi kirjutamisega. Kui ka õppimisega kaasnevad edu hetked, saame luua sarnase, sedapuhku positiivse nõiaringi. Edu võib olla ülesandega hakkamasaamine, uue seose tekkimine ehk “ahhaa”-hetk, iseenese võitmine, kellegi positiivne tagasiside või tänu. Nagu arvutimänguski, toob edu kaasa dopamiini eraldumise, mis tekitab soovi jätkata õppimist, tõstab motivatsiooni ja tähelepanu.

 

Üks arvutimängu põhimõtteid on ka kordamine. Selleks, et uuel tasemel hakkama saada ja edasi liikuda, tuleb korrata eelmise taseme asju ning hakata neid tegema kordades kiiremini kui neid esmakordselt tehes. Lõpuks tuleb neid teha nii, et isegi enam ei mõtle tegemise ajal ja töömälu ongi vaba järgmiste asjade õppimiseks. Sarnasus tantsu õppimisega on rabav – algul üksikud sammud, siis tervikelemendid ja lõpuks on kogu kava vaid üks ühik töömälus. Ja sama on tegelikult ka töö juures – uue raamatupidamisprogrammi õppimine, zoomi kasutamine, tegevused klienditeenindusega seoses jne. On tore, kui sel teel on võimalik kogeda väikseid eduhetki. Ja kui on keegi, kes seda märkab ja tunnustab.

 

Antud kirjatüki 1.osa saad lugeda siit.

Paari nädala pärast on tulemas ka 3.osa.

Olen poole aasta jooksul üritanud ennast läbi närida õppimise teemast. See on olnud põnev rännak inspireeriva teejuhi Grete Arro juhtimisel.  Ma ei pretendeeri selles loos lõplikule tõele. Tänan Tallinna Ülikool õppejõudu Grete Arrot ja Kati Ausi. Olen kastunud Grete Arro, Kati Ausi, Jaan Aru, Maria Tamme, Teri Talpsepa, Mari-Liis Kaldoja, Andero Uusbergi materjale, mis on eestikeelsetena kättesaadavad https://edidaktikum.ee/et/content/õppimine-ja-psühholoogiaTeised kasutatud allikad – Aaro Toomela, Eve Kikas, Adele Diamond, John Dunlosky, Nicholas C. Soderstrom ja Robert A. Bjork

 

Ruti Einpalu, PCC

Coach ja koolitaja