1.osa

Pea või prügikast?

Kas pole me kõik olnud mingil eluetapil meistrid õppima nii, et mitte midagi külge ei jää? Täpselt nii palju, et saame piisavalt hea hinde ja tekitame endas „õppimise illusiooni“.  Nädal, kuu või aasta hiljem ei pruugi meile meenuda isegi mitte see, et oleme seda asja teadnud.

Unustamine on üllatavalt massiivne, sest meie mälu ei ole kompuuter, kust vajalikku (ja mittevajalikku) oleks võimalik igal hetkel googeldada. Seega, kunagi, korraks teadsime, võib-olla isegi oskasime, aga enam ei mäleta. Kadunud asjade mälust tagaotsimine võib olla teinekord väga frustreeriv. Tean, et peaksin teadma, aga ei tule meelde. Nagu pea oleks prügikast… Miks see küll nii on?

 

Mustrid meie ajus

Meie teadmised on neuronitevaheline seoste süsteem – nimetame seda mustriks. Iga kord, kui me midagi õpime, meenutame või teeme, aktiveeruvad teatud neuronitevahelised seosed. Mida tugevam see seoste muster on, seda tugevam on sinna talletatud oskus või teadmine.

Kui õpime midagi, sõltumata sellest, kas tegu on informatsiooniga või hoopis motoorse oskusega, siis tekivad uued seosed, uued mustrid. Kui kordame seda teadmist või harjutame oskust, siis iga kord kirjutatakse seda mustrit tugevamaks. Kui me seda teadmist ei kasuta ja ei meenuta, siis kaovad ka tekkinud seosed neuronite vahel. Aju otsustab, et järelikult polnud seda vaja. Teadmine ja oskus jääb püsima, kui me seostame, meenutame, kasutame seda taas ja taas. Siis me tugevdame neuronitevahelisi seoseid ja tekib püsiv muster.

 

Õppimine on seoste ehitamine

Kuidas meie aju õpib uusi asju? Selleks on vaja uut seostada olemasolevaga. Õppimine sõltub eelteadmisest. Kui mitte mingeid eelteadmisi ei ole, siis ei ole uuel teadmisel võimalik ennast haakida mitte millegi külge. Eelteadmised on oluline ellu äratada. Õppimine algab siis, kui tekivad esimesed seosed olemasoleva ja uue vahel. Siis läheb meie peas justkui pirn põlema ja sellest hetkest muutub asi meie jaoks põnevaks. Meie aju on teinud esimese otsuse, et äkki seda kõike on meil millegi jaoks vaja. Algus on tehtud. Aju on seoste ehitamise masin.

Istud konverentsil, kuulad esinejat ja ühtegi seost ei teki. Piinled igavuse käes. Siis aga märkad, et kolleeg kõrvaltoolil kirjutab innustunult. Temal on seosed tekkinud ja tal mõte jookseb. Nüüd aitaks sind väike mõttevahetus temaga –  kuulates naabrit aktiveeruvad seosed ka sinu peas.

 

Õppimine on pidurdamine

Õppimiseks on vaja juhtida kahte protsessi ühel ja samal ajal – võtta sisse uut infot seostades seda olemasolevaga ja pidurdada segavat.

Mõtle hetkeks, kas oled seda artiklit lugedes pidanud tõrjuma kiusatust vaadata emaili või Facebooki sõnumit, kuna just oli märguanne. Või oled sa pidanud iseendaga sisemist dialoogi, kas lugeda edasi või hakata millegi järgmisega tegelema? Mõlemad on segajad – üks väline, teine sisemine.

Veel üks näide: otsustad suusamäel saada mäesuusa instruktori abiga osavamaks mäesuusatajaks. Oled juba aastaid suusatanud. Uue taseme omandamiseks pead pidurdama vanu mustreid ja kui sa seda ei suuda, siis uue õppimist ei toimu ja jätkad vanade oskustega.

Pidurdamine on kriitiliselt oluline – on vaja eesmärgipäraselt ignoreerida teatud stiimuleid – näiteks kõrvalisi mõtteid, vanu mustreid ja väärteadmisi või -oskusi, keskkonna müra ja mitteolulist. Hoida tagasi vahetut impulssi, juhtida teadlikult enda tähelepanu. Segava pidurdamine ja enesekontroll on uue õppimiseks palju olulisem kui arvata võiks. Eriti kui mõelda sotsiaalmeedia võidukäigule (pidevad väikesed uudsuse efektile ülesehitatud dopamiinilaksud), mis hoiavad sind märkamatult sõltuvuses.

 

Õppimine ja areng toimub väljaspool mugavustsooni 

Õppimiseks on vaja pingutust nõudvaid ülesandeid. Mugavustsoonis õppimist ja arengut ei toimu. Õppimisega seostud ajuosa – prefrontaalkorteks – aktiveerub uudsetes ja keerukates situatsioonides, kus rutiinipõhine ja automaatne lähenemine pole võimalik. Tavapärastes ja igavates olukordades kasutame oma väljakujunenud automaatseid käitumisi ja lahendusi. Töötavad meie „primitiivsemad ajuosad“, mis on oluliselt kiiremad ja vähem ressursimahukad kui prefrontaalkorteks. Seega õppimine ja väljakutse on nagu „sukk ja sabas“. Siit järelduvalt tuleb leppida ka faktiga, et õppimine ei ole lihtne, vaid pigem ebamugav ja pingutav!  Kas pole tore? 🙂

Ka suusamäel pead sa tegema tõelise pingutuse, et vanad veidi vildakad sissejuurdunud oskused asendada tõeliselt elegantse sõidustiiliga. Aga mugvam on vanamoodi.

Neale Walsch on öelnud: Elu algab seal, kus lõpeb su mugavustsoon. Teisel pool on Su väljakutse, sinu suurim võimalus!

 

Õppimine vajab stressivaba keskkonda

Mugavustsoonist väljaastumine tähendab kognitiivset pinget. Samal ajal peaks emotsionaalne pinge olema null. Ainult sel juhul julgeb õppija astuda üle mugavustsooni piiri, võtta vastu sellega kaasnev risk ebaõnnestuda, õppida oma vigadest, olla innustunud taas ja taas uuel moel proovimiseks, et jõuda õnnestumiseni.

Kui inimene on stressis, siis on ta viletsam tähelepanu hoidmisel, ebaolulise pidurdamisel, uute seoste loomisel. Need on prefronaalkorteksi  funktsioonid ja  mille toimimine on stressiolukorras rohkemal või vähemal määral häiritud.

Mitte keegi ei rutta liigses ärevuses, pinges võtma riskiga seotud ülesannet, ikka läheme välja pigem kindla peale ja hoiame ennast sügaval mugavustsoonis. Hirm ebaõnnestuda, jääda lolliks, saada välja naerdud, jääda pingereas kehvale kohale, paneb meile kitsad ja mittearendavad raamid ümber. Meie potentsiaal ei saa avalduda.

 

Kui see artikkel tekitas sinu peas uusi seoseid ja pani mõne „pirni põlema“, siis on väga tore. Paljud seosed “küpsevad” ajus edasi ja asjad asuvad “omale kohale”. Toimub varjatud õppimine.

Juhul kui see teema sind huvitab, siis märgi ennast minu artiklite tellijaks. Peagi on tulemas 2 järge sellele artiklile, kus kirjutan sellest, mis asi on meie töömälu ja kuidas see töötab.  Samuti räägin õppimise streteegiatest ja sellest, millised neist on kõige efektiivsemad. Seal on peidus mitu huvitavat vastuolu tavapärasega.

Artikliseeria 2.osa loe siit.

Olen poole aasta jooksul üritanud ennast läbi närida õppimise teemast. See on olnud põnev rännak inspireeriva teejuhi Grete Arro juhtimisel. Ma ei pretendeeri selles loos lõplikule tõele. Tänan Tallinna Ülikool õppejõudu Grete Arrot ja Kati Ausi. Olen kastunud Grete Arro, Kati Ausi, Jaan Aru, Maria Tamme, Teri Talpsepa, Mari-Liis Kaldoja, Andero Uusbergi materjale, mis on eestikeelsetena kättesaadavad https://edidaktikum.ee/et/content/õppimine-ja-psühholoogiaTeised kasutatud allikad – Aaro Toomela, Eve Kikas, Adele Diamond, John Dunlosky, Nicholas C. Soderstrom ja Robert A. Bjork

 

Ruti Einpalu

Coach ja koolitaja, PCC