3.osa

Efektiivse õppimise spikker

Artikliseeria 1. osas (siin) kirjutasin õppimisest ja ajust. 2. osa (siin) keskendub töömälule, kuidas see täis saab ja kuidas seda kõige paremini kasutada.

Viimases osas tuleb juttu kõige olulisemast – õpistrateegiatest.  Alguseks olgu öeldud, et efektiivse õppimise spikker ei ole kiirabi viimasel hetkel eksamiks valmistujale. Küll aga selgub, et see, kuidas oleme harjunud eksamiteks õppima, ei aita meil omandada pikaajaliselt kasutatavaid teadmisi.

 Bakalaureuseõppe tudeng:

3-4 päeva enne eksamit hakkan õppima. Loogika on selline, et kõigepealt töötan kiirelt materjalid läbi ja loon selle käigus endale lühikonspekti. Edasi keskendun konspektile, mis tuleb selgeks saada. See käib nii: loen seda üle ja samal ajal kontrollin, kui palju on meelde jäänud. Ja siis kordan seda protsessi. Kui on tähtis eksam, siis otsin internetist lisa. Põhimõtteliselt õpin hommikust õhtuni. Tavaliselt saan täitsa hea hinde.

Semestri jooksul õpin pidevalt ainult mõnda asja, mis on minu jaoks huvitavad ja põnevad. Vahetevahel juurdlen nende teemade üle oma igapäevaseid asju tehes. Enamik aineid on siiski nii igavad, et ma keskendun õppimisele enne eksameid.

Hiljuti oli mul vaja osaleda ühes tudengite rahvusvahelises teadmiste proovis. Avastasin seal, et ma ei mäleta suurt midagi eelnevatel perioodidel õpitust. See oli masendav…

 

Lühiajaline sooritus versus pikaajaline õppimine

Tundub, et midagi pole muutunud viimase sajandi jooksul.  See tudeng õpib täpselt samamoodi nagu mina kunagi oma ülikooliharidust omandasin😄. Õpib usinalt ja saadav eksamitulemus on ka igati OK. Aga hiljem ei mäleta.

Need, kes hindavad eelkõige eksamitel hakkamasaamist ei pea seda vast probleemiks. Aga need, kes tahavad eriala päriselt selgeks saada või on hiljem tööelus olukorras, kus on reaalselt vaja kunagi õpitut rakendada, võivad olla üsna nõutud – kuidas siis ikkagi õppida?

Teema mõtestamiseks on vaja eristada lühiajalist sooritust ja pikaajalist õppimist. Viimane tähendab seda, et tekib pikaajaline mälujälg ja omandatud teadmised on ülekantavad erinevatesse eluvaldkondadesse. Keemiatunnis õpitu aitab aru saada, mida tähendavad toiduainete koostisosad pakendil, füüsikatunnis õpitu aitab mõista, mis on aku mahutavus või soojusjuhtivus…

Õpistrateegiate valikul suunab meid intuitsioon, kogemus ning ka see, kuidas meie esimesed õpetajad meie õppimist juhendasid. Viga tuleb sisse sealt, et valdavalt on õppimine suunatud lühiajalisele sooritusele – vastata ära või teha eksam ning saada hinne. Ja liikuda eluga edasi. Pikaajaliselt mäletab enamik meist murdosa sellest, mis me kunagi õppinud oleme. Ja paljude asjade puhul pole meil õrna aimugi, kuidas neid teadmisi praktilises elus kasutada.

Õppimine algab seoste loomisega

Õppimine algab sellest hetkest, kui õppijal hakkab põnev. See toimub suure tõenäosusega siis, kui õppija mõtestab uued teadmised ja oskused ning seostab need juba olemasolevaga (loe: 1.osa). Kui seda ei toimu või selleks ei jää aega, siis pikaajalist õppimist ei toimu. Kõik libiseb “külgi mööda” maha. Kui uus on haagitud vana külge, siis on oluline, et see oleks pikaajalisest mälust ülesleitav. Tekib järgmine küsimus – kuidas meelde jätta, kuidas vajutada mällu jälg?

Sügavalt sissetallatud teerajad meie ajus

Nagu ma 1.osas kirjeldasin, siis meie teadmised on neuronitevaheliste seoste süsteem e. muster. Iga kord, kui me midagi õpime, aktiveeruvad uued neuronitevahelised seosed ja mustrisse tekivad uued rajad. Mida tugevamad on need rajad, seda tugevam on sinna talletatud oskus või teadmine. Need rajad, mida mööda rohkem „kõnnitakse“, muutuvad tugevamaks ja need rajad, mida ei kasutata kasvavad rohtu.

Nüüd tuleb mängu konkurentsitult kõige populaarsem õppimisega seotud vanasõna „kordamine on tarkuse ema!“, mis tegelikkuses osutub veidi eksitavaks ja võib juhtuda isegi, et õppimist takistavaks!

 

👍 Õppimiseks on oluline meenutamine

Pikaajalise õppimise seisukohalt ei ole oluline mitte kordamine, vaid meenutamine. Kuidas erineb meenutamine kordamisest? Meenutamine ei ole mehaaniline kordamine, materjali korduv järjest läbilugemine, 3 päeva järjest pähetagumine, massõppimine, tuupimine. Meenutamine on mälu järgi õpitava teadmise või oskuse mälust välja õngitsemine ja uuesti konstrueerimine. Meenutamise käigus toimubki õppimine.

Meenutamine võib olla:

  • koolituse alguses möödunud korral õpitu meelde tuletamine;
  • väikegrupis eelmisel korral käsitletud teema läbiarutamine ja tähenduse loomine;
  • kaaslasele materjali selgitamine, õpetamine;
  • ülevaate tegemine kaaslastele koolitusel õpitust;
  • kõva häälega enesetestimine või kirjalik enesetestimine;
  • takistuste ilmnemisel ise pusimine, mitte kohe juhendaja poole pöördumine

Ja kõike seda ilma abimaterjalideta, vaid meenutades, oma mälus sorides. NB! Meenutamise ja enesetestimise eesmärk ei ole pelgalt oma teadmiste seisu teadasaamine, vaid see protsess ise ongi õppimine!

Meenutamine toimib ainult koos unustamisega!

Veel üks kriitiliselt oluline detail meenutamise juurde – nimelt meenutamine peab toimuma pikaajalisest mälust. Alternatiiv sellele on meenutamine töömälust, mis toimub tuupimise, nn järjestõppimise korral. Miks see ei toimi – sest töömälust meenutamise korral ei kirjutata teeradasid meie pikaajalises mälus üle ja tulemus on see, et juba nädala pärast ei mäleta me suurt midagi.

Selleks, et me meenutaksime pikaajalisest mälust, mitte töömälust (töömälu kohta loe: 2 osa) peab olema toimunud väikene unustamine. Mida rohkem kordi meenutad pikaajalisest mälust, seda suurem on šanss, et sa mäletad ja oskad ka edaspidi.

 

👍 Õppimiseks on oluline hajutamine

Selleks, et vahepeal unustada, on vaja õppimist  teadlikult hajutada ajas ja vaheldada muude tegevustega või õpiteemadega.  Mida pikemale perioodile saan õppimise hajutada, seda suurem on tõenäosus, et mäletan. Magan öö ära ja jälle natuke. Või teen vahepeal midagi muud ja siis pöördun teema juurde tagasi, meenutan ja lähen edasi.

Iga uue meenutamisega mälus seosed/teerajad tugevnevad, samal ajal toimub integreerumine vahepeal lisandunud teadmise ja elukogemustega. Kas tuleb tuttav ette, kuidas mõnikord tabad end ütlemas: “Ahhaa, nüüd ma saan alles aru, mida see tähendab!” See on üks neid kordi, kus on toimunud seni mitte haakinud uue teadmise seostamine veel ühe mälus olnud asjaga. Ja see selgitab asja ära.

 

👍 Õppimiseks on oluline kontekstide muutmine

Suusataja ei saa heaks suusatajaks ainult 10km ringil suusatades. Treenerid pikivad treeningkavasse intervalltreeningut, ujumist, jooksmist, rattasõitu, üldfüüsilist, ka osavustreeninguid, räägitakse taktikast. “Laotakse põhja”. Samamoodi on ka koolis õppimise või töö juures uute oskuste omandamisega.  Et suuta paremini meenutada ja teadmisi kasutada, saavutada neis teatav vabadus, tuleks varieerida õppekeskkonda (nt. toas, õues), siis visuaalne õppimine, lugemine, kuulamine, rääkimine. Samuti õpitava sisu varieerimine, näiteks harjutad uuega seotud, kuid veidi teistsugust oskust. Varieerida tuleks ka meenutamist – näiteks iga kord veidi teistsuguses järjekorras, mitte täpselt ühtemoodi. Kõik see suurendab ühel ja samal ajal segadust! ja ka tõenäosust, et suudad hiljem veidi teistsugustest tingimustes selle teadmise oma pikaajaliselt mälust kätte saada.

Tõhusad ja mittetõhusad õpistrateegiad

Meenutamine, hajutamine ja kontekstide muutmine aitavad kõige tõhusamalt kaasa pikaajalisele õppimisele. Kõige vähetõhusam on pikalt järjest õppimine, massharjutamine, järjest kordamine, läbikirjutamine, tuupimine.  Nii et kui vanasõna „kordamine on tarkuse ema“, tähendab sinu jaoks järjest toimuvat massõppimist, siis tea, et parim, mis sa sellest saad, on suurepärane lühiajaline sooritus ja õppimise illusioon. Aga see on ka kõik.

Just seda tegi meie näites kirjeldatud tudeng. Ta kasutas massõppimist e. tuupimist, mis kuulub väheefektiivsete õpistrateegiate hulka. Lisaks kasutas ta ka enesetestimist (efektiivne strateegia -meenutamine), kuid tegi seda töömälust ilma unustamiseta. See tähendab seda, et uute teadmistega seotud muster/teerajad ajus jäid üle kirjutamata ja pikaajalist õppimist ei toimunud. Samas lühiajaline sooritus oli hea. Nende ainete puhul, mis talle olid põnevad ja millega seoses ta õppis kogu semestri jooksul ja millele ta mõtles oma igapäevatoimingute juures (s.o. seoste looomine), on tema tõenäosus pikaajaliselt mäletada palju kõrgem.

Eeldusel, et tegu on üsna tavalise tudengiga, võiks küsida – miks me kasutame nii palju mittetõhusaid strateegiaid. Vastus on väga lihtne – lühiajalises soorituses annab järjest ühtemoodi tuupimine (nn. „massõppimine“) parema tulemuse kui pauside tegemine, meenutamine, kontekstidega varieerimine. Tõepoolest, peale massõppimist järgmisel päeval eksamit tehes mäletan ma paremini ja teen ilmselt ka vähem vigu. Aga päris õppimist ei ole toimunud.

 Kokkuvõtteks:

Efektiivse õppimise spikker ei ole kiirabi viimasel hetkel eksamiks valmistujale. Kui sa tahad omandada uut keelt, saada paremaks projektijuhiks, arstiks või juhiks, siis pead sa õppima. Õppima nii, et see on ka hiljem kasutatav. Õppimine on pingutav, sest uute mustrite loomine ajus ongi pingutav. Ühe korraga õpime me väga harva.

Kui tahad päriselt õppida, siis meenuta, testi ennast, hajuta õppimist, varieeri harjutamistingimusi isegi siis, kui see toob õppimise faasis kaasa rohkem vigu. Pöördu pikaajaliselt õpitu juurde ikka ja jälle tagasi. Seosta õpitut olemasolevaga, aruta oma kaaslastega, räägi teistele, mida sa oled õppinud.

Ära satu segadusse, kui lühiajaline sooritus ei parane. Tihtipeale võib suurepärane lühiajaline sooritus olla pelgalt „õppimise illusioon“.

 

Ruti Einpalu

Coach ja koolitaja

 

Antud artiklite kirjutamisel on autor saanud ohtralt inspiratsiooni Kati Ausilt ja Grete Arrolt. ETV ekraanil on alaliselt järelvaadatav saatesari “Maailma kõige targem rahvas”, kus hariduspsühholoogid Kati Aus ja Grete Arro võtavad pulkadeks lahti õppimis- ja õpetamismeetodid. Vaata kindlasti!