3.osa

Vastupanu õppimisele ja arengule

Artikliseeria esimeses osas kirjutasin 👉vastupanust juhtimises ja suhetes laiemalt, teine artikkel pajatab 👉kolme juhi vastupanuga toimetuleku lood. Käesolev artikkel räägib 👉vastupanust õppimises.

Vastupanu on kohal ka siis, kui on tegu õppimise ja arenguga❗️ Ka õppimine võib põhjustada ebamugavustunnet ja hirmutavaid muutusi harjumustes, hoiakutes ja tähendustes sarnaselt muudatustega (loe lähemalt vastupanu juhtimises ja suhetes).

Kuidas meie aju õpib?

Õppimiseks on vaja uut oskust või teadmist seostada olemasolevate eelteadmistega. Meie aju on seoste ehitamise masin ja õppimise käigus on tähtis haakida uus juba olemasoleva külge. Samal ajal on oluline pidurdada nii väliseid kui ka sisemisi segajaid.  Sisemised segajad võivad olla visad taanduma ja nendest võib saada vastupanu nõnda, et tegelikku õppimist ei toimugi. Loe õppimisest

Kui seoste loomist vana teadmise ja uue vahel ei toimu, siis meie aju automaatne otsus on, et seda „uut“ pole meile vaja ja pole lootustki, et  meie mälu üritaks seda pikaajaliselt salvestada. Teiste sõnadega – kui uuel infol või teadmisel puudub TÄHENDUS meie jaoks, siis õppimist ja arengut ei ole.

 

Kus võib tekkida vastupanu?

Tähenduse loomise (e.seostamise) protsessis tekib sageli pinge uue sissetuleva teadmise/oskuse vahel ja juba olemasoleva teadmise, oskuse ja hoiaku vahel. Kui uus ja vana ei haagi omavahel hästi, siis võib tekkida õppijas vastupanu. NB! Oluline on teada, et see võib juhtuda isegi siis, kui õppija on ISE arengu-ja õppimisotsuse teinud ja seda väga soovinud.

Nüüd tuleb mängu pidurdamine. Eduka õppimise jaoks on sel hetkel oluline pidurdada vana segavat mustrit – teadmist, oskust, hoiakut ja hoida meel avatuna. Kui see õnnestub, siis järgneb tõenäoliselt arenguhüpe. Kui ei õnnestu, siis õppimist ei toimu ja me saame rääkida pigem vana „tsementeerumisest“. Seda eriti siis, kui vastupanus olija kohtab survet ja sundi muutuseks väljaspoolt.

Näide

Eesti keele tund gümnaasiumis. Uus eesti keele õpetaja annab teada oma plaanidest, muuhulgas ka sellest, mida ta õpilastelt ootab. Igaks nädalaks tuleb kirjutada mitu kirjatükki. Klassist hakkab kostma oigeid, sekka kostab hüüatus, et kas see on ikka vajalik, tegu ju reaalklassiga. Mille peale õpetaja ütleb: “ Annet pole olemas, kõik on oskuste ja harjutamise küsimus“.

Meie õpilane kikitab kõrvu – annet pole olemas? – see tundub põnev ja intrigeeriv, midagi uut.

Õpilase peas on järgmised eellteadmised-uskumused: esiteks on ta terve elu uskunud, et ta on muusikaliselt andekas, tal on absoluutne kuulmine. Tema elukogemus on seda siiamaani kinnitanud. Kiire järeldus – anne on olemas. Tekib vastuolu õpilase peas olemasoleva eelteadmise ja uue info vahel. Teiseks meenub õpilasele, et ta on mingi aeg tagasi pealt kuulnud oma vendade vestlust teemal, mis on enne, kas oskused ja õppimine või huvi. Tavavastus on huvi. Teadus ütleb aga, et hoopis vastupidi. Enne pead sa õppima, alles siis saab huvi tekkida.

Nüüd on kaks võimalust – kas õpilane suudab selle vastuolu ületada ja need erinevad legoklotsid oma peas kuidagi kokku panna või mitte. NB! Vastuolu on tõsine, sest õpilase elukogemus räägib midagi muud.

Vastuolu ületamiseks tuleb pidurdada vana uskumust ja hoida meel avatuna. Õpetaja saab õpiprotsessi toetada avades diskussiooni ja ergutades arutelu. Oluline on õpilase vastuoluline eelteadmine ÄRA KUULATA. Siis suudab õpilane ratsionaalselt teemat analüüsida, ISE vastuolu ületada ja sisuliselt õppida.

Kui annet pole olemas, siis on kõik võimalik, kui sa vaid tahad ja viitsid tööd teha. Ka nn. „reaalinimesed“ võivad kirjutada lennukaid kirjandeid ja humanitaarid võivad olla „tegijad“ matemaatikas.

Vastupanu koolitamisel ja coachingus

Usun, et vastupanuga on kokku puutunud absoluutselt kõik koolitajad, mentorid ja coachid. Viimased küll vähemal määral, sest coachingu loogika ja ülesehitus minimeerib klassikalisel viisil vastupanu tekkimise. Klassikalise vastupanu tekkimise põhjusena käsitlen ma siinkohas impulssi muutuseks, mis tuleb väljaspoolt õppijat ennast. Kui koolitaja, õpetaja või mentor ignoreerib kõigile inimestele ühist psühholoogilist põhivajadust autonoomia järele – soovi otsustada ise, kes ma olen, mida ma õpin ja kuhu arenen, siis on „kuri karjas“ ja vastupanu platsis.

Siin peitub ka üks olulisi põhjusi, miks coaching annab koolitamise-juhendamise ja õpetamisega võrreldes mäekõrguselt paremaid tulemusi. Coachingus lähtub impulss õppijast endast. Coachee ise paneb eesmärgi, analüüsib ja leiab lahenduse. Coach ei tohi survestada ei endast rääkimise, õpetamise ega lahenduste pakkumisega.

Kuid ka siis, kui coach ei kasuta ühtegi surve vahendit, kohtab areneja endas vastupanu. Põhjus ikka sama – olemasolev info iseenda ja ümbritseva maailma kohta on vastuolus õppija senise maailmakäsitluse ja tähenduste süsteemiga. Vana mahajätmine ja uuega asendamine on valus ja raske. Kõigele lisaks ka pikk protsess. Lihtsam on jääda vana juurde. Õppija kas eitab uut ja jääb vana juurde või siis asub tasahilju teele. Vastupanuga toimetulekul on abistav ja toetav roll coachil, juhendajal, õpetajal. Niipea kui rikutakse autonoomia vajadust ja teine osapool kohtab sundi, survet, piitsa, präänikut, niipea juhtub midagi meie motivatsiooniga, initsiatiiviga ja vastutuse võtmisega.

 

Surve kohtab vastusurvet 🥊

Surve tõstmisel tekib bumerangiefekt ja teine osapool (õppija, areneja) suurendab vastupanu. Liiga palju survet – ta kas annab alla või eirab uut täielikult. Juhtimises suurendab inimene distantsi enda ja juhi ning organisatsiooni vahel. Juhi mõju on sellest hetkest miinusmärgiga. Surve hävitab usalduse ja selle taastamine on suur töö. Mida rohkem survet, seda vähem huvi.

Samal ajal ei saa eirata, et surve on „kohutavalt tulemuslik“. Vähemalt esmapilgul ja lühikeses perspektiivis.

Vastupanuga toimetulek eeldab paindlikkust, empaatiavõimet, eneseteadlikkust. Ilma kuulamisoskuseta toime ei tule😀! Huvi korral loe aktiivse kuulamise koolitusest.

 

Ruti Einpalu, PCC

Coach ja koolitaja