Kirjutasin üles ühe juhi tagasivaate kriisiajale. Sellel juhil on 40 alluvat. Tegu on üsna uue meeskonnaga, kes enne kriisi ei olnud veel jõudnud koostööfaasi, aga oli teel sinnapoole.

 

Eriolukord algas meie jaoks üsna ebatavaliselt. Nimelt oli meie tiim just sellel päeval korraldamas ühte pikalt ettevalmistatud suurüritust. Eriolukord lükkas meid ühe päevaga mugavustsoonist välja. Olime sunnitud ümber orienteeruma ja viima ürituse virtuaalkeskkonda vähem kui 24 tunniga. See, mis tänaseks on tavaline, oli tollel hetkel veel erakordne. Osasaajaid oli 10 korda rohkem kui füüsilisele üritusele registreerunuid, tulemus oli suurepärane. See oli ühtlasi ka viimane kord, kui olime ühes ruumis. Enne, kui kodukontoritesse suundusime, leppisime kõik koos kokku, kes mida teeb ja kuidas üritame edasi tegutseda. Hirm, ebakindlus ja teadmatus tuleviku osas oli suur.

Uued rutiinid

Kriis tõi kohe esimesel nädalal uue rutiini. Alates esimesest päevast kirjutasin eranditult iga päev oma inimestele ühisesse meililisti kirja. Püüdsin olla võimalikult mitteformaalne ja inimlik, otsisin uut toimetulekuviisi.

Esialgu edastasin peamiselt korralduslikku ning tööks vajalikku infot. Aja edenedes ka lugemis- või kultuurisoovitusi. Ikka selleks, et hoida positiivset meelt ja vaadata lootusrikkalt tulevikku. Minu palvele vastu tulles, hakkasid kõik inimesed mulle reedeti kirjutama, mida nad jooksva nädala jooksul olid teinud ja kuidas neil möödunud nädalal läks. Lood, mis minu postkasti laekusid, olid emotsionaalsed, sisulised ja hästi toredad. Õppisin oma inimesi rohkem tundma, avastasin palju uut. Rõõmustasin iga kirja üle. Ja kui mõnel päeval ei jõudnud mina kohe hommikul kirjutada, siis sain postkasti küsimuste-mere, kas kõik on ikka minuga korras, kas olen terve. Ja kui mõni harv kord kurtsin raskustest, siis tulid toetavad ja jõudu andvad kirjad.

Muutused minus endas

Kontakt, mida ma ehitasin kirja teel, muutus üha tugevamaks. Andsin endast ja sain kuhjaga vastu. Kõigest sellest kujunes täiesti uus juhtimise raamistik.

Kui ma siiamaani olin arvanud, et tööd tuleb teha kellast kellani töökabinetis laua taga istudes, siis õige varsti suutsin sellest lahti lasta. Kui ma ütlen, et see oli lihtne, siis ma valetaksin. Olles kõik kodukontorites, olin esialgu üsna ebakindel, kuidas see töötegemine välja kukub… Üsna varsti sain aru, et kui on usaldus, siis inimesed tegelikult töötavad rohkemgi kui vaja. Sain kirju, kus inimesed kirjutasid mulle, et terve päeva jooksul ei õnnestunud teatud teemas midagi teha, aga siis õhtul kell seitse tuli vaim peale ja töö lausa lendas käes kuni öösel kella kaheni. Ja ma tõesti nägin, kuidas asjad edenesid.

Alguses olin üsnagi suur virtuaalsete koosolekute vastane, õige pea hakkasin aru saama, et teatud protsessid võivad virtuaalsete koosolekute kaudu oluliselt kiiremini areneda.

Muutused meeskonnas

Uus suhtlemissüsteem käivitas muutused ka meeskonnas, mida on kõige selgemalt näha tagurpidi vaates. Nimelt liikus initsiatiiv minu kui juhi pealt inimestele. Ma sain palju rohkem ettepanekuid kui kriisieelsel perioodil, inimesed tahtsid minuga erinevatel teemadel arutada ja mis kõige toredam: inimesed võtsid ise initsiatiivi, ühinesid uute projektidega. Asjad, kus ma pidin varem tõmbama ja lükkama, hakkasid ise liikuma. Käivitasime uue projekti ja jõudsime sellega kriisiajal oluliselt kaugemale kui tavaolukorras oleksime jõudnud. Ja uute asjade õppimine tuli palju lihtsamalt.

Mis toimis?

Sain aru, et reedesed kokkuvõtted muutusid “iseeneslikult” inimeste jaoks eneseanalüüsi vahenditeks. Nad tegid kokkuvõtteid oma nädalast ja see omas positiivset mõju nii neile endile kui ka mulle.

Kõik kirjutasid mulle personaalselt ja ma õppisin neid paremini tundma ja sain parema ülevaate nende tugevustest. Oluliselt paranes inimeste eneseväljendus- ja analüüsioskus.

Kirjutasin oma inimestele iga päev ja mingil hetkel sain aru, et minu kirjad hakkasid toimima päeva “häälestajana” ja meeskonna “ühendajana”.

Kuidas edasi?

Ootan seda aega, et meeskond saab kokku ja ma saan jälle inimestega näost-näkku vestelda. Kindlasti ei naase ma vana juhtimissüsteemi juurde, vaid võtan kriisiaja juhtimisest kaasa parima. Pean väga oluliseks näost-näkku kontakti ja olen õnnelik, et leidsin kriisiajal süsteemi, mis aitab mul jõuda lähemale oma inimestele ja mis sobib meie meeskonna spetsiifikaga.

Midagi on muutunud. Oleme tiimina tugevamad kui enne kriisi ja mina juhina olen tunduvalt rohkem kursis oma inimeste tegemistega. Me oleme meeskonnana ühtsemad ja rohkem koos kui kunagi varem.

 

Üles kirjutas Ruti Einpalu, PCC

coach ja koolitaja