Minu põhiteemaks on keerulised vestlused – tagasiside vestlused, arenguvestlused, coachivad vestlused, muutuste juhtimine. Töötades koolitaja ja coachina erinevate juhtidega, on sõelale jäänud kaks küsimust, mis ikka ja jälle korduvad: “Kuidas kasutada coachingu põhimõtteid juhtimises” ja “Kuidas hakkama saada inimestega, kes teevad vigu ja mitte üks kord, vaid korduvalt”

Kirjutasin Edasisse suve lõpus sellest lühikese loo. Nüüd avaldan selle pisut täiendatuna ka oma blogis. Püüan vastata mõlemale küsimusele korraga.

Kujuta ette, et keegi sinu inimestest ei täida mingisugust väga lihtsat ettekirjutust – näiteks ei korista oma töötsooni, unustab ruumid valve alla panna, eksib klienditeeninduses ja see põhjustab või võib põhjustada kahjusid ja kulusid. Kõigele lisaks on seda juhtunud rohkem kui üks kord.

Selge see, et sul läheb “kops üle maksa”. Kui järjekordne aps tuleb, siis sa lähed närvi ja kui see inimene oleks kohe käepärast, siis sa hüppaksid talle peale ja laseksid lendu paar krõbedat fraasi. 

Siililegi selge, et pealehüppamise asemel on sul vaja lahendust – sul on vaja, et kliendid oleksid rahul, lisakulusid ei tekiks ja sina ei peaks kõige sellega oma pead vaevama, et see võib korduda ikka ja jälle uuesti. Sa ise ka veidi kahtled, et pealehüppamine aitab, aga no mis siis teha. Närv läheb mustaks, eksimus on ilmne!

 

Kaks võimalikku lahenduse suunda – „piits ja präänik“ või coachiv dialoog

Piitsa ja prääniku lähtekoht on, et mina tean – mina ise ütlen, mida ta peab tegema. Coachingu suund on rajatud usaldusele üles ehitatud dialoogile – töötaja ise on võimeline välja mõtlema kõige paremini töötava lahenduse selles olukorras.

 

Esimene suund – piits ja präänik

Sa otsustad ISE, mis selle olukorraga edaspidi saab (sina ju ometigi vastutad!) ja nõuad selle täitmist. Ja kui veel tuleb eksimus, siis tuleb karistus.  Ja kui ei tule eksimust, siis tuleb präänik, võib olla. Või siis saavad prääniku teised, kes ei eksi. Oma ajusid sul selle lahenduse väljamõtlemiseks pingutada ei ole vaja. Tundub, et see on sajandeid kasutusel olnud variant, mille toimimisse sa ometigi eriti ei usu.

Ilmselt varem või hiljem see olukord kordub. Tulemus on see, et sina ei muutnud oma käitumist ja mingil põhjusel ei õnnestu see ka sinu inimesel. TUPIK. Sõbraga arutades tundub sulle endale ka see olukord lootusetu ja ainus lahendus on leida tööjõuturult uus inimene. Aga neid ei ole võtta. TUPIK.

 

Teine suund – coachiv dialoog

Teine võimalus on see, et sa otsustad selle inimesega rääkida lootes, et tema ise pakub välja mingi lahenduse või et te koos arutades leiate mingi UUE väljapääsu sellest olukorrast. Mingi muutus peab tulema. Coachiv dialoog eeldab avatust ja usaldust teie vahel ja seda, et sa jaksad töötajasse uskuda ja tahad teda mõista. Ja et sa suudad mitte kasutada meetodit „sina süüdistad/tema lubab misiganes“ .

No aga tegelikkuses oled sa olukorras, kus emotsioonid on üle ujutanud sinu ratsionaalse mõtlemise, sa oled valmis pool tundi igale vastutulejale selgitama, kui lootusetu see inimene on.

Ja kui sa sellise platvormiga teisele osapoolele lähened, siis oled ise juba tulemuse ette programmeerinud. Teine osapool läheb kaitsesse ja on orienteeritud enese õigustamisele või siis hoopis teiste ja olukorra, sealhulgas sinu, süüdistamisele. Ilmselt on veel variante, kuidas ta võib käituda. Taaskord TUPIK. Muutust ei tule.

 

Kõik, mis on sees, on ka väljas

Lahendus saab tekkida alles siis, kui sa otsustad alustada iseenda mõttemustrite muutmisest. Ja otsustad temasse uskuda, teha parim, et teda mõista ja anda talle ja ka iseendale! uus võimalus. Esialgu mõttes. Sest kõik, mis on sinu sees, on ka väljas! Kui see on tehtud, alles siis saad astuda dialoogi.

Mõnikord võib see olla väga raske, mõnikord võib see vajada coachi abi ja mõnikord see ei õnnestugi.

Küllap oled kuulnud lugu targast, kelle käest üks armastav ema tuleb abi küsima olukorrale: mida teha kui laps sööb liiga palju magusat. Tark palub tal tulla tagasi nelja nädala pärast. Kui siis ema küsib, miks ta pidi 4 nädalat ootama, siis vastab tark – ma pidin enne ise oma magusatarbimist vähendama.

 

Piinarikas protsess

See iseenda muutmine on muidugi piinarikkalt raske, sest kuidas seda teha, kui sul on 100 argumenti selle kohta, et ta on lootusetu ja mitte ühtegi selle kohta, et ta leiab lahenduse ja lahendabki selle olukorra.

Aga kui see sul õnnestub  ja sa suudad panna kõrvale oma hinnangud ja eelarvamused, siis saad sa vastuseks selle, et ta avaneb, mõtleb kaasa, pakub välja lahendusvariante, teeb need ära või siis vajadusel tunnistab, et see polegi päriselt see töö, mis temaga kokku sobiks. Loomulikult pead sa olema hea kuulaja ja küsimuste esitaja. Kindlasti ei tohi sa olla küsitleja ja lahenduste pakkuja, vaid pigem kaasamõtleja.

 

Coachingu põhimõtted

See on olukorra lahendamine kasutades coachingu põhimõtteid. Kontrollides kõigepealt iseenda hoiakuid, eelarvamusi ja mõttemudeleid. Ehitades usaldust, uskudes inimese potentsiaali, võimaldades tal endal hoida initsiatiivi olukorra lahendamisel. Toetades ja julgustades. Mitte kaevates vanu laipu välja, vaid juhtides inspireerivat dialoogi: „Kuidas seda olukorda lahendada?“

 

Vigadest õppimine – kas suur vale?

Kahju küll, aga väga levinud retoorika „me õpime vigadest“ ei pea enamalt jaolt paika. Me kõik eksime ja sageli ei õpi sellest absoluutselt mitte midagi. Tegelikkuses me õpime vigade analüüsist. Ja selle jaoks me vajame turvalist ja toetavat keskkonda ja mõttepartnerit. Kui mõttepartner on süüdistav, siis läheme lukku ja igasugune areng ja muutus on välistatud. Seega alguspunkt oleme me ikka ise – kõik, mis on sees, on ka väljas.

Kui vajad mõttepartnerit, siis kirjuta mulle ruti@einpalu.net

 

Ruti Einpalu, PCC

Coach ja koolitaja