Kui ma olin 19 ja käisin Tartu Ülikoolis, siis ma kaotasin mõlemad vanemad autoõnnetuses. See sündmus vormis tugevalt minu isiksust ja seda, kes ma täna olen.

Üks oluline asi, mis koos selle sündmusega välja kujunes või siis tugevnes, oli see, et kui midagi on kehvasti, segane, siis ma hakkan tegutsema – sest kui ma ise ei tegutse, siis kes veel tegutseks. Sellega seoses võtan ma rohkelt vastutust, sest kes siis veel saaks vastutada. Selle varjukülg on see, et ma võin ära korjata vastutuse teistelt inimestelt ja teha liiga palju.

 

Vastutuse teema on keeruline ja ma lähenen sellele kahe aspekti kaudu:

1. Keskkond – kas keskkond, kuhu inimene satub, toetab või ei toeta vastutuse võtmist?
2. Isiklikud eeldused – kas inimesel on olemas isiklikud eeldused vastutuse võtmiseks?

Lähtun eeldusest, et kõik inimesed on potentsiaalselt vastutustundlikud, mitte keegi ei sünni siia maailma, otsa ees tempel: “vastutusvõimetu.”

 

Keskkonna roll vastutuse võtmisel

Keskkond mängib siin määravat rolli. Kui küsin juhtidelt juhtimiskoolitusel: “Mis on juhtimine?”, ütlevad nad sageli: “Keskkonna loomine” – ilma et nad teadvustaksid, et nad ise ongi keskkond. Keskkond pole ainult protsessid, juhendid, võrkkiiged, tasuta lõuna või kodukontor.

Keskkonna kõige olulisem element on suhe ehk juht ISE. Me võtame vastutust, kui on olemas SUHE, kui on olemas usaldus. Kui usaldust ei ole, on vastutamisega enam kui kahtlane.

Vastutuse võtmise üks eeldusi on ka VABADUS/AUTONOOMIA, mis käib usaldusega käsikäes – vabadust annan ainult siis, kui usaldan. Veel on oluline TURVALISUS, võimalus eksida ja mitte pälvida kriitikat ja mahategemist.

 

Isikliku elu slepp ja vastutuse võtmine

Mitte alati ei võta me vastutust ja seda isegi siis, kui keskkond on toetav. Selle taga võivad olla meie mineviku kogemused, kus ei ole olnud usaldust, piisavat autonoomiat, turvalisust.

Ehk oleme saanud vastu „päid ja jalgu“ oma arvamust avaldades, meie eksimusi on karistatud ja tegemisi halvustatud. Ja oleme jõudnud järeldusele, et vastutuse võtmine võib olla ohtlik. Kui see on meiega nii olnud, on see vähendanud meie eneseusku ja enesehinnangut.

Meie aju salvestab selle sündmuse tugevalt ja edaspidi kasvõi ligikaudselt sarnases olukorras ta hoiatab meid. Näiteks nii – vaata, mis eelmine kord juhtus, kui sa initsiatiivi võtsid, ära topi oma arvamust, hoia tahaplaanile, ära kiirusta, pärast pead nagunii ümber tegema, jne.

Ja vastutuse võtmise ees on tekkinud hirm ja ärevus, sest see pole lõppenud hästi.

 

Vastutuse jagamine võib olla kaelamurdvalt raske

Miks üleüldse peaks juht vastutust jagama? Vastus on ilmselge – vastasel juhul tapab ülekoormus või siis ei arene organisatsioon piisavalt kiiresti. Loogiline ja lihtne – juht peaks jagama vastutust ja seejuures looma vastutuse võtmiseks toetava keskkonna.

See, mis esmapilgul tundub lihtne, võib mõnikord osutuda kaelamurdvaks.

Väike näide elust teismelisega – sa tahad talle anda vastutust, aga tema justkui ei võta. Samal ajal süüdistab ta sind, et sa ei usalda teda, ei lase tal endal oma asju korraldada ja oma asjade eest vastutada. Sa proovid nii ja naa, miski ei toimi ja sa võid tunda ennast läbikukkununa.

Tundub, et vastutuse jagamine võib mõnikord olla raske. Miks me ei jaga vastutust?

Sest me tahame parimat ja ei suuda usaldada mitte kedagi peale iseenda. Seda eriti siis, kui asjad on keerulised ja seda oleks kõige enam vaja teha. Me tahame olla kindlad, et keegi ei keera kokku mingit jama ja kõik sujub nagu me ise teeksime seda asja oma parimal moel ja viisil.

 

Mängu tuleb maailma suurim sõltuvus.

Kui ma tajun, et suudan lahendada keerukaid ülesandeid ja et minu lahendused viivad edule, siis on see võimas dopamiinilaks minu EGO-le. Minul on ÕIGUS!

Neurocoach Judith Glaser on öelnud, et meie suurim sõltuvus ei ole narko, seks või hasartmängud, vaid hoopis sõltuvus tundest, mida kogeme, kui „minul on õigus“.

Ühesõnaga mikromanageerides kahman kogu vastutuse ja ei võimalda inimestel endil vastutada.

Näiteks: ütlen täpselt, mida nad peavad tegema, kontrollin üle, otsustan nende eest, isegi kui küsin nende arvamust, siis teen ikka omamoodi ja unustan selgitada.

Ja mis kõige hullem, aga siiski vist maailmaklassika – samal ajal süüdistan, et nad ei võta vastutust, neil puuduvad ideed ja nad ei arva midagi.

Vastutuse jagamine nõuab juhilt KÜPSUST, aga ka JULGUST võtta riske ja vajadusel usaldada avansiks.

Tsiteerin juhti:

Tegelikult nõuab usaldamine ja vastutuse jagamine mingitel hetkedel minult päris korralikku enesekontrolli, sest loomulikult on ka mul oma arvamus ja loomulikult meeldiks mulle, kui asju tehakse nii, nagu mina arvan. Aga ma usun oma inimestesse. Ja tegelen enesekasvatamisega.

 

Töö tähenduslikkus ja vastutus

On veel üks oluline asi, mida on vaja vastutuse võtmiseks – see on töö tähenduslikkus.

Me soovime teha tööd, mis on suurem kui meie, millel on missioon. Me tahame kogeda, et me ei tööta mitte ainult oma pisikese EGO huvides, vaid millegi suurema nimel.

Ajuteadlane Jaan Aru ütleb, et meil on vajadus millegi suurema järele ja et see vajadus võib olla meie kõige kesksem vajadus. See ei ole dopamiini põhine, vaid serotoniini põhine vajadus – ma olen osa millestki suuremast, ma olen seotud teiste inimestega, minu tegutsemisel on mõte.

On selge, et mida suurema missiooniga inimesed TAJUVAD oma tööd, seda enam nad võtavad vastutust. Ja seda võimsam see on, kui me tajume seda koos, oma meeskonnaga.

 

Inimeseks olemise vastutus

Kui ma seda teemat ette valmistasin, siis jõudsin väärtusteni ja küsimuseni, kelle või mille ees me vastutame. See pani kukalt kratsima kõik need inimesed, kellelt seda küsisin. Tsiteerin:

Ma vastutan klientide ees, töötajate ees, riigi ees, omanike ees. Ja päeva lõpuks oma südametunnistuse ees.

Lõpetan teise juhi sõnadega:

Ma juhin vastutust jagades. See kergendab minu koormat. Ja kui koorem läheb liiga raskeks, siis ma mõtlen, et see on kõigest töö… Aga on üks koht, kus ma vastutust jagada ei saa – see on minu inimeseks olemise vastutus!

Ja see on meil kõigil ühine.

 

Teemat aitasid mõtestada Margus Rink, Liivika Simmul, Rasmus Puur, Liina Olmaru ja Mart Einpalu. Tegu on Juhtimiskonverents Coaching 2024 alapealkirjaga „Vastutus“ avaettekandega.

Ruti Einpalu, PCC

P.S. Kui sind huvitavad juhtimiskoolitused või coaching, siis kirjuta ruti@einpalu.net