Hea lugeja, siin on mõned suvised meenutused.

Kas juht on parem oma inimestest?

Alustan sellest, et meie pere kõige noorem laps lõpetas suvel gümnaasiumi. Ja täiesti erakordsena jäi mulle meelde üks mõte tema Õpetaja kõnest lõpuaktusel.

„Olen saanud teiega koos olla kolm aastat. On olnud väga ilusaid päevi ja mõni raskem ka, eks needki kuulu sinna juurde. Ja väga soovin ja loodan, et on tõesti nii, et „ollakse paratamatult see, kelle hulgas ollakse“. Nii et oleksin mina selle  aja jooksul osanud ja saanud natukenegi teie sarnaseks saada.“

Nõnda ütles Õpetaja.

Kui sageli ja kas mitte enamasti ei taha me teisi inimesi enda sarnasteks muuta – küll lapsevanematena, küll juhtidena. Eks see on selline suuremat või väiksemat sorti vägivald. Ja terve elu kogeme, et see ei ole võimalik.

Sellega seoses meenub mulle kevadine mentorluse juubelikonverents, kus Nordea Eesti juht Tiina Käsi ütles, et juhina sa saad töötajad, keda sa väärid. Siis enne mõtle, kui sa neid kirud😉. Kas sama kehtib ka rahva ja valitsejate ning mehe ja naise kohta? Kas tahaks vaielda? Tahaks küll, aga vist ei saa…

 

Kuulamisest 6 aastase maailmas

Veel üks suvine lugu. Olukorra kirjeldus: ema avastab, et paar päeva varem valmis ostetud sõbra sünnipäevakingi hulgast on kadunud väike kilekotike,  mille sees olid väikesed plastmassist liikuvad silmad. Sellised, mida müüakse meisterdamise poes. Algab dialoog.

E: Kuule Miku, kas sa tead midagi nendest liikuvatest silmadest, mis Joosepi kingikotis olid.

6 aastane mõtleb ja venitab: Ei tea

E: Need on kadunud. No kus need siis on?

6 aastane: Eei tea. Mina ei tea

E (mõistvalt): Aaa. Need vist ahvatlesid sind väga …

6 a: Jaaa, ahvatlesid jah.

E: Tahtsid neid kangesti endale …

6 a: Mhm

E (mõtlikult): Aaa, aga ole nii hea ja too need nüüd siia.

6 a: No jaaa. Olgu … (ja hakkab aeglaselt minema teise tuppa)

Mõne minuti pärast ilmub välja ja käes on umbes 10 väikest silma. Kotikeses oli aga hoopis rohkem.

E: Neid peaks ikka palju rohkem olema…. Ole nii hea ja too need kõik siia.

6 a: (venitades) No jaaaa ..

Tuleb terve kotitäiega

E: Vot kui tore. Kas sa teadsid, et neid ei tohi võtta?

6 aaastane: Teadsin küll …

E: Kuidas sa ennast tundsid kui sa neid võtsid?

6 aastane: No kuidagi, et nagu halvasti … halvapoolselt …

Ja mina kuulan seda dialoogi pealt ja mõtlen endamisi, vaat kuidas tänu aktiivsele kuulamisele tuleb laps koostööle ja ei hakka keerutama. Veelgi enam rõõmustan ma selle üle, et südametunnistus kõneleb väikese inimese sees.

Üks humoorikas vinjett siia lõppu.

Mina panen koerale krõbinaid söögikaussi. Miku vaatab pealt ja teatab mulle, et tal on väga suur ahvatlus nende koerakrõpsude järele.  Nii et vaadake järgi, kui teil on kodus väikesed poisid ja koerakrõbinad korraga.

 

Kõige olulisem küsimus maailmas

Coachingut võib defineerida ka küsimuste küsimise kunstina. Räägitakse võimsatest küsimustest, küsimusest, mis peatavad aja, panevad kukalt kratsima ja pobisema: „Hea küsimus, las ma mõtlen …“. Küsimused, mis viivad läbimurdeni, hea muutuseni. See, milline küsimus osutub võimsaks küsimuseks, seda keegi ette ennustada ei tea.

Ja nüüd üks lugu, mida ma tollelsamal lõpuaktusel lapsevanemana rääkisin. Teadusajakirja reporter kirjutas artiklit maailma kuulsaimate teadlaste kõige olulisemast küsimusest. Tal õnnestus saada ka Albert Einsteini jutule ja ta küsis: „Mis on kõige olulisem küsimus, mida üks teadlane saab küsida?“

Einstein konstanteeris, et see on väga hea küsimus ja väärib ka väga head vastust. Peale pikka-pikka pausi Einstein vastas: ”Kõige tähtsam küsimus, mida keegi iseendalt ja teistelt küsida saab, on see, kas universum on sõbralik koht või mitte?“.

“Vastus antud küsimusele määrab selle, mida me oma eluga peale hakkame. Kui universum on meie jaoks sõbralik koht, siis me kasutame oma lühikest aega siin maamunal ehitades sildu. Kui vastus on eitav, siis me veedame oma aja ehitades müüre.”

Me saame valida. Me saame valida gümnaasiumi lõpetajana, 6 aastasena ja küpse täiskasvanuna iga päev ikka ja uuesti – kas sillad või müürid.

 

Ruti Einpalu, PCC