1.lugu

Minu hea noor sõber sõitis rongiga Tartust Tallinnasse.  Vagunis oli paljude reisijate hulgas üks meesterahvas, sedapuhku siis meie loo peategelane. Mees nägi välja pisut asotsiaalne, kuid siiski oli tal korralik arvuti ja telefon. Õige pea tuli piletikontroll ja asus oma rutiinset kontrolli teostama. Jõudes ülalkirjeldatud meesterahva juurde selgus, et mehel ei ole piletit. Õigupoolest tal OLI pilet, aga mitte sellele rongile, vaid järgmisele, aeglasele rongile.

Piletikontroll palus tal pileti osta. Pika kohmimise järel selgus, et mehel ei ole raha. Nüüd võttis mees kasutusele kogu oma loovuse, et piletikontrollile auk pähe rääkida, et ta lubaks tal siiski rongiga Tallinnasse sõita. Mingi pilet tal ju ikka oli. Jutuajamine venis, hääled muutusid tugevamaks, tundus, et asi ei liigu lahenduse suunas. Kontroll jäi endale kindlaks ja nõudis, et mees läheks Jõgeval rongist maha. Mees proovis igati, palus, anus ja üritas selgitada, aga kontroll oli jäigematest jäigem.

Inimesed ümberringi nihelesid ja kikitasid kõrvu. Pinge tõusis, lootusetuna tunduv dialoog jätkus. Varsti tõusis üks meesterahvas püsti ja tegi teoks ilmselt nii mõnegi kaasreisija mõtte, ostes mehele pileti. Kõik ohkasid kergendatult ja asusid oma ajalehtede kallale.

Kui teile tundub nüüd, et lugu jõudis õnneliku lõpuni, siis te eksite. Rong peatus Jõgeval, uued inimesed tulid peale, mehel oli pilet ja kõik oli nagu kord ja kohus. Kontroll tuli oma järjekordsele retkele uute sisenejate pileteid kontrollima. Ja meie loo peakangelane üllatas kõiki – ta sirutas ennast ja oma jalad kaugele vahekäiku, pannes need kontrollile ette, sõimas teda inetuks, käpardiks ja veelgi hullemalt. Mõnitas ja segas teda sõnadega ja kehaga kõikvõimalikul viisil Tallinnani välja …

2.lugu

Hea sõbranna sõitis bussiga Tartust Tallinnasse. Buss oli oma peatusest väljunud, sõitnud umbes 100 meetrit ja jäänud ootele esimese foori taha autoderivi lõppu, et keerata Turu tänavale. Kõik reisijad olid ennast mõnusasti sisse seadnud ja pikk reis võis alata.

Eiteakust saabus bussi kõrvale kõnniteele üks takso. Taksost paiskusid välja meeleheitlikult kätega vehkides taksojuht ja kõrvaltistmelt naisterahvas andes kõikide vahenditega bussijuhile peatumismärguandeid. Ilmselgelt oli tegu mahajäänud reisijaga.

Kõik, kes istusid õigel pool ja ka teised, küünitasid vaatemängu jälgima. Bussijuht ei märganud või vähemalt tundus bussisolijatele, et ta ei märganud. Naisterahvas vehkis ja kargles ennastunustavalt. Arusaadav, olid tal ju ainult mõned sekundid rohelise foorituleni. Pinge kruvis, tundus, et iga inimese sisemised panused ka – kas reisija jääb maha nagu ikka ja buss sõidab edasi või siis bussijuht märkab ja reageerib.

Ja siis juhtus ime – bussijuht märkas, tõmbas bussi kõrvale, avas ukse ja võttis naisterahva peale.

Terve buss ohkas välja kergendatuna ja justkui tervenenuna. Kes kelle poolt oli, see jäi saladuseks, aga üsna selge oli see, et terves bussis ja reisijate meeleolus toimus mingi ebaharilik muutus – tavapärane suletus asendus avatuse ja usaldusega. Kõige selle tuules rääkisid minu sõber ja tema kõrval istunud võhivõõras inimene juttu Tallinnani välja nagu vanad sõbrad. Ja mitte ainult nemad, vaid terve bussitäis inimesi oli justkui pisut teiseks saanud.

Mõlemad lood juhtusid enne “koroonaaega”.

Ruti Einpalu, PCC

Coach ja koolitaja