Kujuta ette ühte tavalist küla, kust „elu“ on hakanud tasapisi lahkuma.  Selliseid on sadu. Pood asub 10 kilomeetri kaugusel. Linna saab bussiga üks kord päevas väga ebasobival kellaajal. Raudtee jääb kaugele. Lapsed kasvavad suureks, lõpetavad gümnaasiumi ja lähevad ära. Enamik neist ei tule tagasi. Vanainimesed surevad ja majad lähevad müüki. Maja koos maaga ostab kohalik põllumajandusettevõte, eraldab põllumaa ja müüb maata maja… Elu hääbub tasahilju. Seda lugedes tabab sind lootusetus, jah?

Siiski on siin-seal mõned tegusad talud ja isegi mõni noor pere vastu voolu juuri ajamas.

Ja siis ühel päeval tulevad kokku need, kes veel on jäänud, et mõelda välja midagi konkreetset, mida saaks ise teha. Selleks, et elu maal läheks taas ülesmäge.  Koosoleku juht alustab koosolekut tugevuste ja nõrkuste ning ka ohtude ja võimaluste kaardistamisega – ehk SWOT-analüüsiga.

Kõigepealt higistatakse korralikult selle kallal, mis kõik on kehvasti ja mis kõik võib veel kehvasti minna, sekka mõni Exceli tabel või siis kuulujutt järgnevatest tulevikukärbetest. Sa tunned füüsiliselt, kuidas energia lahkub sellest ruumist ja asemele tuleb masendus. Kui nüüd koosoleku juht teeb ettepaneku mõelda midagi koos välja, teha ise, hakata kohe pihta, saab ta vastuse – ei ole võimalik! Oleme juba proovinud! Seda ei saa siin teha! Pole ressurssi, kes siia ikka tuleb jne. Ja sa saad aru, et see ongi reaalsus. Ei saagi midagi teha. Ilma energiata ei anna mitte midagi teha. Ja energiat inimestes enam ei ole.

Nüüd kujuta ette, et needsamad inimesed tulevad kokku ja alustavad oma koosolekut ajurünnakuga – vaatamata kõigele, mis kõik meil siin olemas on. Värske õhk, ilus loodus, vanamemm oma lugudega, ökotalunik, õpetajad ja keegi just kolis siia ja ta oskab midagi ägedat teha, keegi tahab aidata, kellelgi on idee … . Ja see, kes ajurünnakut juhib, ütleb: Stop, me ei lähe veel lahku. Mis meil veel on olemas, millele saame toetuda. Mis veel ja mis veel ja mis veel! Ja sa tunned füüsiliselt, kuidas ruumi tuleb energiat ja rõõmu. Midagi ju on ja seda polegi nii vähe. Ja kui siis selle pealt minna üle küsimusele, mida saame koos teha, on shanssi õnnestumiseks palju rohkem! Koosoleku juhil on õnnestunud energiat kasvatada. Seal võivad sündida ideed, mis ka ellu viiakse. Kõik on võimalik.

Juhid juhivad energiat

Juhtide põhiline ülesanne ongi juhtida energiat. Nad kas lasevad energia inimestest välja või siis suudavad seda kasvatada, kanaliseerida ühise eesmärgi hüvanguks. Energia on vajalik keeruliste ülesannete lahendamiseks, uute ideede väljatöötamiseks, õppimiseks, arenguks, muutuste elluviimiseks. Energia on vajalik suurte asjade ärategemiseks. Energia on vajalik elamiseks. „Negatiivsed“ ja korrigeerimist vajavad asjad nõuavad oluliselt rohkem energiat kui positiivsed. Kustunud energiaga ei suuda me isegi sama taset hoida.

Oma igapäevases elus oleme me kõik meistrid teisest osapoolest energiat välja laskma – juhtidena, lapsevanematena, treeneritena, õpetajatena. Ja seda teeme me ikka siis, kui häda kõige suurem. Kui me arvame, et vaja on oluliselt paremat tulemust, arenguhüpet, muutust.

Käärime käised üles ja asume asja kallale: anname negatiivset tagasisidet, näitame ohtusid, analüüsime puudujääke, jagame lahendusi, nõuame ja ootame kärsitult paremaid tulemusi. Kui neid ei tule, anname mitteverbaalselt mõista oma rahulolematusest. Energia, mida vajab teine osapool, on ammu kadunud. Rääkimata sellest, et ei teki võimalustki sünergiaks tema ja juhi ja teiste meeskonnaliikmete vahel. Muuhulgas kaob ka juhi energia, mis asendub kärsituse ja nõudlikkusega. Selles olukorras haaravad juhid enamasti uute inimeste järele – tuleks ometi keegi ja teeks midagi. Kui varnas ripuksid uued inimesed, siis kohe haaraks sealt ühe.

Näide äriorganisatsioonist

Sa juhid strateegilist projekti, mis on tähtajast maas ja ummikus. Terve meeskond tuleb kokku, et teha kokkuvõtteid ja otsida lahendusi. Sa oled mures, annad ülevaate kehvast seisust, analüüsid,  pakud lahendusi, kui tunned vastuseisu, siis nõuad muutusi. Sa näed, et inimesed tõrguvad kitsaskohti analüüsimast, näevad põhjusi väljapool endid ja muutuvad tõrksaks ja kidakeelseks. Sinu kavatsused on kõige paremad, aga välja kukub kehvasti – koosolek lõpeb emotsionaalselt, osad inimesed on vihased, osad on sulgunud endasse. Üks on kindel – ideid ei ole, muutust ei tule, energiat ei ole. Sinu lahendustele vastuseks kõlab maailmaklassika: „ Seda ei saa teha. Me oleme seda proovinud ja see ei toimi.“ Laua ümber istub kangestunud kamp, kelle kogu tähelepanu on suunatud nende endi sisekõnele. Seda, mida kõige rohkem oleks vaja, energiat ja usku, seda ei ole.

Läbikukkumiste analüüs – kas meie elupäästja?

Miks me hoiame nii kangekaelselt kinni sellest, et areng on peidus läbikukkumiste analüüsis. Üsna väikese loogilise mõttearenduse tulemusena võime jõuda järeldusele, et elus on palju olukordi, kus võime täpselt teada, mida tegime valesti, aga see ei tähenda absoluutselt seda, et me teaksime, mida sellessamas olukorras tulevikus tegema peaks. Ja selle väljamõtlemiseks on vaja energiat, inspiratsiooni ja miks mitte ka sparringupartnereid, et tekiks sünergia. Meie esimene sparringupartner võiks olla meie juht, kes näeb meie potentsiaali.

Miks me jääme liiga sageli kinni läbikukkumiste analüüsi? Põhjus on selles, et me kõik elame negatiivses nihkes. Kellelegi ei ole uudiseks, et kriitikal on meile palju tugevam mõju kui komplimentidel ning halvad uudised tõmbavad rohkem tähelepanu kui head uudised. Ja nõnda kokkuvõtteid tehes võime kuulda ennast ikka ja jälle ütlevat: „ Pole vigagi. Päris hea! Aga sellele ja sellele oleks võinud rohkem tähelepanu pöörata. Ja järgmine kord võiks seda teha teisiti ja seda ka. Oleks võinud saada palju parema tulemuse.“

Selle peale kuulen ma sind ütlevat, et täiskasvanud inimesed võiksid ennast juhtida ja selline „roosamannatamine“ ei vii kuhugi, inimene peab aru saama oma õppimiskohtadest.

See kõik on õige. Kusjuures inimesed tahavadki õppida ja valdavalt saavad aru oma arengukohtadest. Mõnikord võime meie – „energia väljalaskmise meistrid“ – selle arengusoovi surmata.

Kas sellist elu ma tahtsingi?

Juhid juhivad energiat ja aitavad luua sünergiat. Viimane tekib inimeste vahel ning ühise eesmärgi poole liikuma hakates. Energia allikaks on inimene oma tugevuste, saavutuste ja potentsiaaliga. Peab kõvasti pöialt hoidma, et me ei oleks parimad selle potentsiaali kustutamises. Kui oled sellisesse kohta sattunud, siis vaata peeglisse ja küsi – kas sellist elu ma tahtsingi? Kui mitte, siis võta midagi ette :).

 

Ruti Einpalu, coach ja koolitaja

Huvi korral loe ka siit.