Me kõik oleme kuulnud väljendit: võitle või põgene. Lisaks põgene-võitle-tardu stressireaktsioonile on kirjeldatud veel kaks varianti: flop ehk väljalülitumine/endasse tõmbumine ja friend ehk kohandumine/sõbrustamine/hoolitsemine. Seega, kui keegi muutub järsku ülisõbralikuks/kõigega nõusolevaks, või vastupidi – distantseerub ja tõmbub endasse – võib see olla tema automaatne stressireaktsioon.

“Mul on vaja sinuga korraks rääkida, tule enne tööpäeva lõppu läbi,” ütleb juht ootamatult, kulm kortsus. Enamikel meist paneb see lihtne lause peopesad higistama ja võib juhtuda, et enam ei suuda keskenduda keerulistele ülesannetele. Käivitunud on mingit laadi stressireaktsioon. 

Sageli arvame, et stressireaktsioon käivitub vaid äärmuslikes olukordades, aga tegelikult juhtub seda pea iga päev, nii tööl kui elus üldse. Põhjus on väga lihtne – meie aju jaoks ei ole vahet, kas tegu on reaalse füüsilise ohuga (nt keegi ajab sind pimedas taga) või abstraktse sotsiaalse ohuga (nt kriitiline tagasiside). See on meie aju jaoks üks ja sama.

Olukordi, mis käivitavad stressireaktsiooni, on palju. Mõned näited tööelust:

• ebamäärased ootused, ei saa aru, kas olen õigel teel, mida minust tahetakse,
• negatiivne tagasiside, mis ei arvesta minu arvamusega, 
• pingeline tähtaeg, liiga suur ja keerukas ülesanne, 
• kriitiline klient, kes nõuab ja süüdistab,
• muutused ja ebamäärased olukorrad,
• soorituse hindamine, esinemine,
• värbamine, atesteerimine,
• pinged, konfliktid jne.

Stressisituatsioonis lülitub meie aju ümber ellujäämisrežiimile. Kui varem räägiti ellujäämisstrateegiate puhul kolmest F-ist Fight–Flight–Freeze, siis nüüd räägitakse 5-st F-st: Fight–Flight–Freeze–Flop–Friend (kasutusel ka flop= faint ja friend=tend-and-befriend). Seega, lisaks võitlemisele või põgenemisele võime stressiolukorras reageerida ka hoopis väljalülitumisega/endasse tõmbumisega või kohandumise/sõbrustamisega. Kui võitle-põgene ilmus teaduskirjandusse juba aastal 1915, siis flop ja friend alles selle sajandi alguses.

Mida need 5 stressireaktsiooni (5F-i) endast kujutavad?

Võitle (Fight) → aju sõnum: “Toimib see, kui võitlen enda ideede eest, vajadusel ründan teist osapoolt.” Öeldakse ju, et parim kaitse on rünnak?!

• Kui mulle midagi sobi, süüdistan teist isegi enne, kui olen end asjaga kurssi viinud, rääkimata sellest, et ma teist osapoolt ära kuulaksin.
• Tagasisidet saades muutun üleolevaks ja irooniliseks, teen teise inimese mõtted maha.
• Kui olen võimul ja tajun, et teisel on eriarvamus, siis ma ei lase tal rääkida, argumenteerin ja pean monoloogi kuni survestamise ja sunnini välja. Õigust jääb mul ülegi!

Põgene (Flight) → Põgenen siit olukorrast, lahkun, nagu mind poleks olnudki. Teen selle asemel midagi muud.

• Saan kliendilt keerulise kirja ja lükkan sellele vastamist edasi. Selle asemel hakkan näiteks kappe koristama.
• Saan negatiivset tagasisidet ja selle asemel, et sellega tegeleda, eitan seda ja mõtlen selle teema olematuks – tegelikult on ju kõik hästi! Asun näiteks hoopis arveid tegema.
• Lükkan asju edasi lootuses, et probleemid kaovad ise.

Tardu (Freeze) → “Kui ma ei liigu, siis ehk läheb asi mööda, ehk laheneb, ehk keegi ei märka.”

• Esitlen mingit teemat tähtsal koosolekul/konverentsil ja jooksen kokku – äkki ei saa ma aru, mida olen juba rääkinud ja kuidas edasi minna.
• Peaksin koosolekul sõna võtma või midagi kommenteerima, aga pea on täiesti tühi. Istun vaikselt, soovin olla nähtamatu. Kui küsitakse, siis vastan, aga pärast mõtlen, et oleksin võinud hoopis midagi muud öelda.
• Probleemi korral peidan pea liiva alla, ei suuda tegutseda.

Väljalülitumine/allaandmine (Flop) → “Pole mõtet pingutada ja mitte midagi teha, niikuinii ei muutu midagi.” Peitumine oma sisemaailma. (tardumisest sügavam)

• Kui olen proovinud korduvalt ennast kaitsta või eesmärki saavutada, aga mind ei mõisteta, siis loobun, distantseerun, tõmbun endasse. Igasugune initsiatiiv kaob, tundub, et millelgi ei ole mõtet, millekski ei ole energiat, isegi mitte rääkimiseks.
• Eksamil, testil lülitun välja.

Ühenduse otsimine/lepitamine (Friend) → “Kui ma kohandun ja olen meeldiv, olen sõbralik, siis kõik laabub.”

• Noogutan ja kiidan takka võimupositsioonil olevale inimesele isegi siis, kui olen hetk varem mingis teises seltskonnas avaldanud risti vastupidiseid mõtteid.
• Annan lubadusi vaatamata sellele, et kalender on ammu punases.
• Otsin pidevalt heakskiitu ja väldin iga hinna eest konflikte.

 

Stressireaktsioonid on automaatsed programmid

Ellujäämisstrateegiate puhul ei ole tegu teadlike valikutega. Need on automaatsed programmid, mis käivituvad stressisituatsioonis enne mõtlemist ja mille eesmärk on tagada meie turvalisus ja ellujäämine. 

Stressis aju valib kiireima, tuttava ja kunagi töötanud reaktsiooni – välgukiirusel, ilma et kulutaks “väärtuslikke mikrosekundeid” analüüsile. Sellepärast võib täiesti mõistlik inimene, sealhulgas me ise (!): olla ühtäkki salvava keelega ja ründav, või lukus ja napisõnaline, ülemäära meeldida püüdev (lipitsev) ja näiliselt kõigega nõustuv. Või hoopis alla anda ja kapselduda, isegi minestada.

 

Abi on hingejõust

Kaitsete käivitumine ei ole iseenesest probleem. Kaitsed on ellujäämiseks ajalooliselt vajalikud olnud. Lisaks, ilma nendeta võib juhtuda, et me kaotame oma identiteedi ja mina-pildi.  Probleem tekib siis, kui kaitsed jäävad püsivaks ja närvisüsteem jääb ohuolukorda kinni ja ei suuda ümber lülituda.

Need 5 F-i ei ole meie iseloom, vaid tegu on meie närvisüsteemi automaatsete kaitsetega. Ja selleks, et meid ellujäämisrežiimilt tagasi turvalise tsooni viia, tuleb meie ajule anda käsklus meie keha kaudu. Usun, et kõik teavad, et üks kõige võimsamaid ja kiiremaid vahendeid selleks on hingamine. Hingamine on autonoomne ja automaatne, aga siiski meie poolt lihtsalt mõjutatav. Me saame oma seisundit reguleerida, muutes hingamise kiirust, rütmi ja hinge kinni hoides. Hingamine on kiireim lahendus.

Seega abi tuleb hingejõust. Mõnikord on vaja ka teiste inimeste hingejõudu. Mõnikord on vaja terve rahva hingejõudu.

---

Kas tundsid ära ka mõne iseenese stressireaktsiooni? Kui tundsid, siis juba oledki teadlikum ja saad hakata olukorda muutma. 

Ruti Einpalu, PCC

 

Sellest, kuidas kaitsed aitavad meil ärevusega toime tulla, loe SIIT.