Kui olin Draamateatri juht, kogesin, kuidas paljud tahtsid minuga tutvuda või sõber olla. Sama tajusin ka Arvo Pärdi keskust juhtides. Ja kellele see ei meeldiks.

Aga kui nendest kohtadest lahkusin, kadusid ka need suhted.

Mis te arvate, kas inimeste soe huvi minuga tutvumise vastu muutis mind?

Kui vastaksin “ei”, siis ilmselt valetaksin.

Ilmselt on ka personalijuhtidel palju koolitajatest “sõpru”, laenuosakonna juhatajal palju ettevõtjatest lähituttavaid. Kuigi tänasel päeval enam nõukaaegset defitsiiti ei ole, on ikka inimesi, keda tasub oma tutvusringkonnas hoida nende rolli/võimu pärast.

Võim muudab meid.

Ühelt poolt on see nagu vein, mis võib märkamatult pähe hakata, teiselt poolt mõjutab meid see, millise rolli teised inimesed meile omistavad. Endale märkamatult võtame me teiste poolt omistatud rolli omaks ja see muutub meie identiteedi osaks.

Kui kuningas tuleb lavale, siis see, kas KUNINGAS TULI lavale, selgub sellest, kas teised osatäitjad mängivad ta kuningaks.

Mõni hakkab selles rollis särama: muutub ettevõtlikumaks, näeb tervikpilti ja jagab oma jõudu ja energiat teiste heaks. Teine aga jääb kinni enda või teiste loodud rollikuvandisse ja mõtleb oma peas olevale kujuteldavale kroonile. Eriti valusalt võib see juhtuda kui meie – teised ta ümber võimendame tema “kuninga”-rolli oma suhtumisega. Seega pole küsimus ainult selles, kas võim hakkab inimesele pähe. Küsimus on ka meis, kes tema ümber oleme: kas me toetame, tasakaalustame, julgeme öelda ka „ei“.

Kuid võim ei mõjuta mitte ainult neid, kes saavad “tüüri juurde” avalikus ruumis, riigi juhtimises või töö juures. Võim mõjutab meid kõiki. Võim on meil ka lapsevanemana, elukaaslasena või suguvõsa vanimana. 

Seejuures, mida kõrgemale ronime ja kauem võimul püsime, seda valusam on kukkumine. Keegi ei helista enam ja mõned ei pane enam tähelegi. Enne olid vajalik, nüüd enam mitte. Illusioonid kukuvad kokku. Tunne, et sa pole enam vajalik, on vägagi valus.

Võimul on nii plusse kui miinuseid:

• Võim tõstab dopamiini taset – see teeb juhi energilisemaks, optimistlikumaks, motiveeritumaks ja riskialtimaks. Samas võib see vähendada kriitilist reaktsiooni ja impulsikontrolli.
• Fookus nihkub eesmärkidele – võim suurendab eesmärkidele ja tulemustele orienteeritust ning vähendab tähelepanu inimestele. Võib juhtuda, et juht näeb inimesi vahendina eesmärkide saavutamiseks, ise seda tajumata.
• Suurem enesekindlus ja otsustusvalmidus – algatusvõime ja tegutsemisjulgus suurenevad. Aga riskitundlikkus, kriitiline mõtlemine ja empaatiavõime võivad väheneda. Tekib oht, et võimulolija sõidab teistest üle.
• Suureneb fookus visioonile – see toetab strateegiat, aga võib kaasa tuua taktikalisi vigu. Väheneb tähelepanu operatiivsetele probleemidele.

Võim annab juhi ajule “pideva rohelise tule” režiimi – tegutse, liigu eesmärkide poole, ära lase takistustel või inimestel end tagasi hoida! Sina vastutad, anna gaasi!

Ilmselgelt käivad selle positiivse emotsiooni ja bravuuriga kaasas kõrvaltoimed.
Samamoodi, nagu allaneelatud tablett tuimestab valu, kuid mille kõrvaltoimetest tuleb olla teadlik.  Igal ajahetkel. 

Võim hakkab pähe siis, kui unustame, et kroon on laenatud – et see on tehtud mitte kullast, vaid teiste inimeste usaldusest ja ootustest. See, kes mäletab, et troonil istudes peab jalad ikka maas hoidma, jääb inimeseks. Aga see, kes arvab, et tooli kõrgus teeb ta suuremaks, avastab varem või hiljem, et trooni jalad kõdunevad. Ja kukkumine on valus.

Kui sind huvitavad juhtimisteemad, siis Loe juhtimisartikleid siit.

 

Ruti Einpalu, PCC
Coach ja juhtimiskoolitaja