Õpiampsud lubavad kiiret tarkust ja efektiivset arengut. Paraku ei õpi inimene nii. Päris õppimine on aeglane, vahel ebamugav ja ometigi vägagi motiveeriv protsess. Muutus vajab aega, julgust minna läbi vastupanu, et jõuda “ahaa”-ni.

Pikkade koolituste kuldaeg

Kas keegi mäletab, kuidas 90-ndate keskel ja lõpus olid päris sisukad juhtimiskoolitused, mis kestsid kolm päeva? Peep Vain suutis müüa ka neli päeva järjest.

Koolitus oli tõsine töö. Mina töötasin tollal veel pangas juhina. Mõni koolitus on siiamaani meeles. Töö jäi tegemata, aga arengunüke tasus kuhjaga kaotatud aja.

Siis toimus muudatus ja tasapisi hakkasid kolmepäevased koolitused muutuma kahepäevasteks. Kaks päeva töölt eemal, pole hullu, täitsa võimalik, kui on oluline teema.

Siia tulid kahepäevaste asemele ühepäevased ja täna oleme jõudnud olukorda, kus ukse vahelt piiluvad sisse ampsud.

Õpiampsud astuvad turule

Jah, just nii! Turg survestab õpiampsudele. Juhid survestavad personalijuhte – palun kaks tundi, kolm tundi on liiga pikk aeg! Okei, saab ehk ka pool päeva, aga rohkem mitte. Ei ole lihtsalt võimalik inimesi pikemaks töö juurest ära võtta. Seda kuuleb järjest sagedamini.

Kuhu on koer maetud ehk miks ampsud ei toimi?

Muidugi sõltub kõik teemadest ja eesmärgist. Minu koolitusteemad on seotud juhi mõjususega – keeruliste olukordade lahendamise, keeruliste vestluste juhtimisega, inimeste võimestamisega.

Koolitusprotsess näeb sel juhul välja nii – kogu vastupanu, mis osalejatel on seotud koolituse teemadega, peaks välja tulema koolituse protsessis – sealsamas koolituse ruumis, osalejate vahele ja koolitaja suunas. Vastupanu on peaaegu alati olemas siis, kui inimene avastab, et ta võiks teha midagi hoopis teisiti, kui ta seni on teinud.

Ja kui vastupanu on sees, ei mahu sinna mitte midagi juurde. Siia ongi koer maetud!

See tähendab koolitaja jaoks palju interaktsiooni ja osalejate kuulamist. See tähendab, et õpiampsudega ei jõua mitte kuhugi – need on liiga lühikesed, et vastupanu saaks välja tulla ja uus hakata endale kohta otsima.

Ampsudega ei ole võimalik saada paremat juhtimist, rääkimata kultuuri muutmisest. Kultuur on visa, punnib vastu kõikvõimalikul viisil.

Kokkuvõtteks

Täna on meil oluliselt rohkem infot selle kohta, kuidas meie aju õpib, kui 1990-ndatel. Päriselt õppimine ja väljakujunenud mustrite muutmine nõuab aega. Kiiresti ei saa, sest meie aju ei õpi nii. Õppimiseks on oluline ehitada seoseid, katsetada, reflekteerida.

Õpiampsud võivad meid inspireerida edasi uurima, ent kui meil pole aega oma mõtteid jagada ja kui vastupanu ei pääse välja, pudeneb enamik väärtuslikke õpivõimalusi põrandale!

Sai küll kiirelt, aga kasu ei miskit!