Juhid ei kannata pausi ja kipuvad pidama monolooge. Ometi on paus, kus näiliselt midagi ei toimu, tegelikult väga otseselt suurepärase tulemuse teenistuses. Pausi ajal toimub kõige olulisem.

Teater ja paus

Iga lavastus tõstatab mingi teema, mida lavastaja ja näitlejad peavad oluliseks rääkida. Igal õhtul kui toimub etendus, algab dialoog publikuga. Pausi kasutatakse mõtte väljatoomiseks. See on aeg, mille näitleja jätab publikule, et publik saaks laval toimuvat oma elusündmuste valguses mõtestada, enda omaks teha.

Pausil on jõud ja pausi kasutamine on omaette kunst. Selleks, et üldse pausi kasutada, peab olema enne tõhusat tööd tehtud, peab olema toimunud intensiivne mõttevahetus. Paus kas kannab või mitte. Paus on justkui sild mingite oluliste sündmuste vahel, mis aitab mõttel kohale jõuda.

Seega kummalisel kombel on paus, kus näiliselt mitte midagi ei toimu, tegelikult väga otseselt suurepärase tulemuse teenistuses. Pausi ajal toimub kõige olulisem.

 

Juhtimine ja paus

Rakendame teatri analoogiat meie igapäeva tööellu ja juhtimisse. Paus on võimalus mõtestada seda, mis asja me ajame – mis kasu see toob ühiskonnale, organisatsioonile ja mulle kui tegijale.  See on MIKS paus. Ja pole hullemat karistust kui teha mõttetuna tunduvat tööd. See hävitab motivatsiooni sõrmenipsuga.

Organisatsiooni juhtimise kontekstis nimetatakse seda motivatsiooni toetamiseks läbi tähendustega töötamise. Mõtestatus on mõjusam kui lootma jäämine inimese huvile ja entusiasmile. Sest mõtestatus ei kao, huvi võib kaduda.

Need tähenduse ja mõtestatusega seotud vestlused on seotud kandva pausiga. Tormamise pealt me miks?-küsimustele vastuseid ei leia. Toon ühe näite. Hiljuti planeerisime ühe mittetulundusühinguga hooaja kokkuvõtvat üritust ja keegi pakkus välja teemaks elu mõtte!!! Lühikese arutelu järel selgus, et me kardame seda teemat, kardame, et inimesed ei tule kaasa, ei saa aru, pole harjunud jne. Ebakindlus ja ettevaatus hiilis ligi. Ja nii ongi – tormamise pealt ilma pausita ja soojenduseta sellised arutelud kukkuvad läbi.

 

Dialoog algab pausiga

Paus on tegelikult dialoogi algus. Lihtsustades võib öelda, et juhtide tugevuseks tikub olema rääkimine. Muidu nad ilmselt juhtideks ei saakski 😀. Ja sellega kaasneb sageli kuulamise puue. Viimane tikub omakorda võimenduma keerulistes olukordades, kus paradoksaalselt on kuulamine ja mõistmine ülioluline. Kui kuulamist ei ole, siis dialoogi ei teki ja juht krabab kogu vastutuse.

Ja siis juhtub see, et organisatsiooni laeks jääb konkreetse juhi lagi. Ja ei ole šanssi ka, et lagi võiks kerkida enneolematutesse kõrgustesse, mis käib kaasas mõtestatud koostööga.  Dialoog algab pausiga, oluline on teha ruumi teise inimese mõttele.

 

Miks pausi nii vähe kasutatakse?

Mis toimub juhtidega, et nad pausi ei pea? On see hirm näida ebakompetentne? Või mõjuda mitteautoriteetsena? Või suur soov teha head tulemust seejuures usaldades ainult iseenda lahendusi? Ja seetõttu juhid ei kannata pausi välja ja peavad monolooge koosolekutel, keerulistes olukordades, või ka sellistes näiliselt lihtsates olukordades nagu arengu- ja tagasiside vestlustes. Tegelikult ei saa olla ülekohtune ja omistada pausi mittepidamist vaid juhtidele. Me kõik teeme seda täpselt ühtemoodi, erineb ainult see, kui palju meil võimu on.

 

Mis võiks olla lahendus?

Pöördume tagasi teatrimaailma. Lavastaja ja näitlejad töötavad materjaliga. Kogu lavastuse ja iga näitleja tegelaskuju sõnum küpseb prooviperioodi vältel. Lavastaja lavastab suured pausid sisse. Ja siis igal õhtul uuesti ja uuesti mõtestab näitleja oma rolli ja mängib need pausid TOIMIMA – et koos publikuga mõtestada toimuvat.

Kas see võiks olla juhtimises samamoodi? Juht teeb endale eelseisva sündmuse/koosoleku selgeks, mõtleb, kuhu teha pausid. Ja siis iga kord ikka uuesti ja uuesti paneb ta need pausid TOIMIMA andes oma tiimile ja inimestele mõtteruumi ja tõstes niiviisi organisatsiooni võimete lae kõrgemale.

 

Sest pausi ajal toimub kõige olulisem!

 

Ruti Einpalu, PCC

Coach ja koolitaja