Ta oli noor, kiire, särav ja edukas – täpselt selline juht, keda iga organisatsioon ihaldab. Üheksa kuu pärast oli tema töö muutunud lahinguväljaks ja iga kohtumine ellujäämiskursuseks. See on lugu töökiusust, mis hiilib ligi tasa ja kus “tublidus” muutub lõksuks.

Ruti: Panin kirja ühe noore naisjuhi loo tema enda loal.  See võib ehk tunduvat uskumatu inimesele, kel puudub kogemus töökiusuga. Need, kel kokkupuude olemas, olgu isiklikust vaatepunktist või kõrvalt nähtuna, noogutavad – ei midagi uut, ei midagi üllatavat. Alloleva juhtumikirjeldusega soovin käesoleval vaimse tervise kuul tõmmata tähelepanu vaimse tervise probleemidele, mis on alguse saanud töökiusust, ja kasvatada teadlikkust nii juhtide kui töötajate seas.

▪️ ▪️ ▪️▪️ ▪️ ▪️▪️ ▪️ ▪️▪️ ▪️ ▪️▪️ ▪️ ▪️▪️ ▪️ ▪️

Lugu algab: sõit laineharjal

Ma kandideerisin ja osutusin valituks. Olin uhiuus naisjuht C levelil. Suur korporatsioon, rahvusvaheline haare, inglise keelne töökeskkond.  Võimas, tundsin ennast hästi ja olin valmis panustama 200-ga.

Oma nooruse kohta oli mul seljataga põnev karjäär ja ma tundsin, et olen võimeline märksa enamaks. Ma olin harjunud töötama tulipunktis, kõrge pingega ja kiiresti reageerima kriisiolukordades. Õigupoolest olingi ma kõige parem kriisides, samuti olin ma inimeste inimene, minu tiimid väärtustasid mind juhina vägagi.

Algus oli imeline. Kõik projektid ja ülesanded lausa lendasid minu käes. Tiimiliikmed kommenteerisid: „See asi on oodanud otsuseid juba mitu aastat ja nüüd sina tuled ja kõik viiakse ellu. Super. “ Tõepoolest, juht kaasas mind oluliste otsuste tegemisel, küsis minu käest nõu, andis positiivset tagasisidet, kiitis mind kõikide ees, kannustas mind tagant. Andis uusi ja veel tähtsamaid ülesandeid. Kõik, mida puudutasin, edenes ja kasvas minu käes. Juht toitis „tublit tüdrukut“ minu sees ja mina üritasin olla veelgi „tublim“.

Samal ajal ma küll poole silmaga märkasin, et teistel asjad sugugi ei edene nii hästi. Aga ma ei osanud sellele eriti tähelepanu pöörata. Ehk ma isegi mõtlesin, et äkki nad ei viitsi pingutada. Mina viitsisin. Mõnikord nad palusid minult abi, et ma aitaksin neil oma teemasid läbi suruda ja otsuseid saada. Aitasin neid, aga samal ajal olin hõivatud oma tegevuste ja projektidega ja andsin gaasi. Sõit laineharjal kestis umbes 9 kuud.

Siis kõik muutus

Tagantjärgi ma ei oskagi öelda, kuidas see täpselt algas. Aga muutus tuli. Hakkasin tähele panema, et mind ei kutsuta enam  kõikidele koosolekutele. Mind jäeti välja. Hakkasin saama juhilt negatiivseid ja halvustavaid kommentaare. Õigupoolest algas see kõik kehakeelest. Tema kehakeel oli halvustav, hävitav ja alandav. Et ma ei jaga teemat, ei saa asjadest aru, olen loll. See oli nii ootamatu nagu jääkülm dušš. Ja see muutus järjest hullemaks. Ei olnud vahet, kas teised kuulsid või mitte. Ta andis mulle suvalisi ülesandeid, ei olnud kunagi rahul kuni selleni välja, et ütles, et minu ametikohta pole vaja ja pole kunagi vaja olnudki. Ma olin kaotanud soosingu.

See oli päris raju. Kodukontor oli keelatud. Õhkkond oli konkureeriv. Töö ajal ära käia ilma luba küsimata polnud hea toon. Samuti ei tohtinud teha mitte ühtegi sissekannet oma sotsiaalmeedia kontodele. Kui rikkusid reegeleid, said kinga. See kehtis seal kogu aeg, aga mulle kohale jõudis see õudus alles siis, kui soosingu periood lõppes.

See alandus ja rahulolematus tegi mind haigeks. Üsna kohe läksin teraapiasse, aga keskkond jäi ikka samaks või kui täpne olla – siis muutus hullemaks. Igal ajahetkel olin valmis kas otseseks või kaudseks rünnakuks. Mul ei olnud enam mitte ühtegi positiivset emotsiooni ega mitte kõige väiksematki positiivset võitu. Mu enesehinnang oli olematu, enesekindlus kadus. Ma kahtlesin kõiges, hakkasin arvama, et äkki ma olengi loll. Unehäired, peavalud, ärevuse hood, palavik, oksendamine, enne koosolekut värisevad käed …

Olin jõudnud staadiumisse, kus ma sain  aru, et peaksin lahkuma, aga mul ei olnud enam selle jaoks energiat. Ma ei jaksanud.

Minu inimesed nägid minu olukorda. Ma ei tea, milline ma välja paistsin, aga nad lugesid minu näost. Nad tundsid mulle kaasa, olid minu poolt ja alles siis hakkasin mõistma, et needsamad mustrid olid selles organisatsioonis toiminud juba palju varem ja jätkusid edasi. Minu asemele oli saabunud uus soosik.

Korduvad mustrid

Minu soe soovitus, kui oled sarnases olukorras – jookse kiiresti ära. Jookse enne, kui sa enam ei jaksa joosta. Jookse ka siis, kui sa tead, et siis jääd ilma ülejärgmisel kuul makstavast kopsakast preemiast. 

Tahavaatepeeglisse vaadates mõtlen mõnikord, et miks teised, kes seda pealt nägid, leppisid sellega. Igal olid omad toimetulekumeetodid, enamik distantseeris ennast juhist ja pingelistest olukordadest võimalikult kaugele. Mugav oli mitte märgata. Reageerimine oleks tähendanud kinga saamist.

Ega mina ei olnud ainus, kellega see juht nii käitus. Need olid korduvad mustrid.

Kõik see on mind päris palju kasvatanud.

 

▪️ ▪️ ▪️▪️ ▪️ ▪️▪️ ▪️ ▪️▪️ ▪️ ▪️▪️ ▪️ ▪️▪️ ▪️ ▪️

Kirja pani Ruti Einpalu.

 

Ruti Einpalu kommentaar:
Sellised lood ei olegi nii harvad, kui me esmapilgul arvame. Töökius algab harva kõva häälega karjumisest – see algab väikestest signaalidest: välja jätmisest, vaikivast hukkamõistust, pilgust, mis ütleb „sa ei kuulu enam siia“, sosinatest, mis vaikivad, kui sa sisened ruumi, inimestevahelise konkurentsi ärgitamisest-ergutamisest.

Uuringud näitavad, et ligi 50% töökiusu kogenutest ei teavita sellest oma juhti (Gallup). 

Kui sellised mustrid jäävad märkamata või saavad kaudselt heaks kiidetud, muutub töökoht  vägagi ohtlikuks paigaks. Töökius on võimusuhetes peituv väärkohtlemine, mitte „isiksuste vaheline konflikt“. 

Sellest, et ohvriks sattunud töötaja lahkub, ei piisa. Organisatsioon peab õppima mustreid märkama ja neile kiiresti reageerima. Juhtide roll on luua psühholoogiliselt turvaline keskkond, kus inimesed julgevad rääkida ja tahavad üksteist toetada.

Mida aga teha siis, kui kius tuleb ülevalt? Ka kõrvalolijad saavad muuta dünaamikat väljendades oma arvamust ja tehes oma valikuid. Meil kõigil on mõju ja me saame võtta vastutust.

Ruti Einpalu PCC, juhtimiskoolitaja ja coach.
Artikkel ilmus esmalt lehel www.personaliuudised.ee.

 

Sellest, mida teeb meie IQ-ga töökiusust tekkinud hirmuseisund, loe siit – “Mis ei tapa, teeb tugevaks. Tõesti?”
Minu koolitustega saad tutvuda siin.