Teisipäeval (25.10) lükkasime mõttele käigu sisse – toimus esimene Mõttekäik. Meid oli kokku kolmteist. Igaüks sai tulla oma teemaga ja sellega tegeleda. Jätkus üllatusi, imestamist, heameelt ja rõõmu. Allpool leiad osalejate tagasiside.

 

Maarit Randrüüt

Tunnistan, et tabava eesti keelse vasteta inglisekeelne väljend – coaching – on tekitanud minus siiani üsna tugevat võõristust. Ebamugavustunne, mis tekib kujutluspildist, kus istun kinnises ruumis end coachiks nimetava inimesega. Nõustajaga, kes täpset metoodikat järgides kipub stoilise järjekindlusega pöörduma ikka ja jälle samade küsimuste juurde, muutes veidi vaid sõnastust a`la: Mida sa tundsid? Mida sa veel tundsid? Mis seal veel oli!? Mida veel ja veel?! Ehk et üks tõsist väljakutset pakkuv pinnimine. Pingutus, mis peaks julgustama mind (coacheed siis J), küsima endalt neid eriti häid ja vahel ka veidi ebamugavaid küsimusi. Lootuses, et päeva edenedes jõuan selgusele nii oma mõtetes kui ka plaanides, olgu need siis töist või isiklikku laadi.

Tulemus, mis saavutati MÕTTEKÄIGUL liites coachingule vabas õhust toimunud  jalutuskäik, üllatas tõsiselt. Minu eelarvamustest punnil vaatenurk coachingust paranes oluliselt. Kindlate raamidega määratletud juhtimisvõttest koorus välja hästi soe ja hirme maandav praktika. Kaaslasega kõndides, iga kannapuudutuse juures maksimaalselt kohal olles, teda ja iseennast hiirvaikselt kuulates, tekkis hinge seletamatu selgus ja rõõmus avarus. Tunne, mis tekib peale tiheda uduloori läbimist. Äratundmine, et vastuste saamiseks tuleb lasta küsimustel minna ja lubada oma välisel meelel vaikseks jääda.Taipamine, et nii kaua kuni säilib pinge, ei ole meis peituvatel lahendustel lihtsalt ruumi pinnale tulekuks. Kui keha on rahulik, muutub rahulikuks ka rabe meel ning suudad paremini keskenduda, häid lahendusi märgata ning kinni püüda.

Kätlin Kaasik
Olen alati olnud pigem seda meelt, et kui oled puntras, siis vestlus teisega aitab sõlme lahti harutada. Ja isegi mitte sellest vaatest, et teine annaks nõu või jagaks õpetussõnu, vaid just kogedes seda, kuidas välja öeldes saavad asjad selgemaks. Selle peale ei oleks ma aga tulnudki, et … / hea efekti saamiseks ei pea teine tegelikult isegi ühtegi sisulist sõna ütlema! Tavapraktikas usutavasti pigem solvutakse selle peale, kui teine su muret kuuldes midagi asjakohast ütlemiseks ei leia – ju siis ei hooli 🙂 ja jutt oli raisatud aeg. Aga sugugi mitte, ei ole raisatud aeg – piisab vaid tundest ja teadmisest, et sind kuulatakse!

Aktiivne kuulamine ja pidev tagasipeegeldamine stiilis “kas ma sain õigesti aru, et…” tundub pärast tänast kogemust suisa vägivaldne. Hakkasin mõtlema, kui suur aur läheb vestluses tegelikult selle peale, et mind ikka õigesti mõistetaks ja kuidas see võtab enda alla ressursi, mis oma probleemi lahendamisel kindlasti ära kuluks. Nüüd tundub, et (vähemalt vahel) ei olegi tähtis, et teine õigesti aru saaks – lõpuks on ju tähtis vaid see, et ise aru saad. Ja selleni jõudmiseks piisab teise noogutamisest ja mõistvast naeratusest täielikult, ei olegi temalt rohkem peegeldusi vajagi.

Aga eks selle efekti saamiseks ongi vaja võõraga vestelda… Oma abikaasa “mida veel” võiks ühel hetkel ilmselt suuremat sorti tüliga lõppeda :), et “mis sa urgitsed, näed ju et ma olen hädas”, aga võõralt taoliste sügavalt selgust loovate küsimuste kuulmine kasvatab huvitaval kombel hoopis julgust ja enesekindlust. Kiht-kihilt saad oma teemat süviti tundma, vastutad ise oma “asja” eest ja seetõttu pole ka tema seljatamine lõpuks enam mingi küsimus.

Lisaks eelnevale paar mõttekatket veel:

* Mind hämmastas see, kuivõrd tõhus võib olla üks lühiformaat! Näib, et alla poole päevaga (tegelikult ju isegi alla tunniga!), on võimalik konkreetse plaani ja tegevusteni viia kõiksuguseid teemasid, kui pühendunult ja fokusseeritult nendega tegeleda.

* See on just nagu homseks trennipääsme ette ostmine – oled küll pikalt mõelnud, et trenn ootab, aga hoolimata kõigest istud ikka veel kodus. Mõttekäik aitab paari tunniga iga teema konkreetse “piletini” viia, millega järgmisel päeval sellest “peaks minema” rattast välja astuda ja oma küsimus, ka see kõige pikemalt heietatud küsimus, vastavalt plaanile lihtsalt ära lahendada.

* Mind rõõmustas väga tutvumisring! “Mis on sinus head” annab just sellise positiivse meelestatuse, mida oma väljakutse või enda ees seisva küsimuse kallale asumine eeldab. Päeva edukust ei pea alati kaaluma suhtes küsimusega “mida tänaselt ootad”. Ootuste mõõdupuust lahti lastes annad võimaluse tulemusele, mida tegelikult ei oska oodatagi.

* Mulle meeldis päeva lihtsus ja konkreetsus. Järele mõeldes tundub ju üliloomulik õppida läbi kogemise, aga samas kui harva seda sel moel pakutakse? Teoreetiline raam ja konspekt on küll tore, aga praktilise kogemuse kaudu kinnistunu on see, mis edasi viib. 

* Sõnatult teise inimese siin ja praegu kuulamine on huvitav tunne! Just nagu telefilm, mis paneb oma mõtte käima ja annab lisaks muule võimaluse “kaaluda” oma väljakutset teiste võimalike suhtes. Aga selle suure vahega, et filmil ei ole sinust ei sooja ega külma, kuid jalutuskaaslasel on sinu kohalolust väga palju tulu. Mul oli väga meeldiv kaaslane!