Parem karta kui kahetseda

Kõik teavad ilmselt seda lugu, kus vanatädi kurdab kirikuõpetajale, et talv on tulekul ja puude pärast mure. Ja nii ikka korduvalt. Mõeldud, tehtud! Koguduse noored tellivad kastitäie puid ja saabuvad koos autoga, et halud riita laduda. Suur on üllatus, kui selgub, et kõik kohad on küttepuid täis. Vanatädi ütleb selgituseks, et kahe järgmise talve omad on olemas, aga kolmanda talve puid ju pole!

Võib pisut naeru pugistada, aga see lugu räägib tegelikult meist kõigist. Kõigil meil on teemasid, kus käivitub muster, mida võib nimetada korduvmuretsemiseks. Seda õppima ei pea, selle omandame ilma igasuguse vaevata täiesti märkamatult. Piisab meie endi või siis meie esivanemate kogemustest (hirmudest ja kahtlusest), millest saavad justkui filtrid, mille kaudu me tunnetame oma käesolevaid hetki.

Vastukaaluks korduvmuretsemisele räägivad psühholoogid ka korduvrõõmustamisest. Paraku on viimasega nii, et vaikimisi enamik meist seda ei oska. Selle omandamiseks vajame pingutust ning teadlike harjumuste kujundamist. Meie aju salvestamisfunktsioon annab kõrgema prioriteedi ohuga seotud kogemustele ja sealt siis ka muretsemine potentsiaalsete tulevikuhädade pärast. Rõõmustamist väärivad asjad liiguvad teisele järjekohale ja jäävad tähelepanukeskmest välja.

Parim ravim on rõõm

Meie elukvaliteet ja tervis sõltuvad suurel määral meie oskusest ennast negatiivsetest emotsioonidest vabastada ja positiivsust juurde luua.  Negatiivsed emotsioonid, eelkõige muretsemine, kurnavad meid energiast tühjaks. Nutikas on õppida rõõmustama korduvalt ühe ja sama asja üle.  Täpselt sama mehhanism, mis mure korral, ainult vastupidi. Rõõmustamine peaks seejuures olema ÜLEKEHALINE.

Aju-uuringud näitavad, et me saame elurõõmu ise juurde tekitada, juhtides eesmärgipäraselt oma tähelepanu fookust. Olles teadlik ja olles kohal. Olgu siinjuures lisatud, et kindlasti ei ole tegu reaalsusest kaugenemisega või enesepettusega. Rõõmustamist on võimalik õppida ja rõõmustamise MUSKLIT on võimalik teadlikult tegutsedes tugevdada.

Korduvrõõmustamise mehhanism koosneb järgmistest olulistest tegevustest (toetudes prof. Mare Porgile):

  1. Rõõmustamist väärt olukordade MÄRKAMINE IGAPÄEVAELUS
  2. Keskendumine tunnetele, mis tekivad nendes olukordades ja nende tunnete tajumine ülekehaliselt
  3. Selle seisundi teadvustamine ja fikseerimine
  4. Kõige selle eelneva kordamise kaudu rõõmustamisharjumuse kujundamine

Tundub see kuidagi kunstlik, tehniline või lausa tobe? Liiga Ameerika? 🤣Meenuta, kas tuleb ette mõni olukord, kus oled näinud lapsi mänguhoos pidurdamatult naermas – keegi ütleb või teeb midagi ja teised kõrvalseisjale arusaamatult naeravad nagu pöörased. Ja siis teeb ta sedasama jälle ja jälle, ning teised naeravad uuesti ja uuesti.  Seda võib ka täiskasvanutega juhtuda. Kui oled seda ise kogenud, siis tuleb sul kindlasti meelde see tunne, mida tundsid ja see, et see rõõm oli ülekehaline.  Võibolla on sama juhtunud sinuga mingit videot vaadates või mingit dialoogi kuulates. Ja täiesti ebaratsionaalselt sa vaatad või kuulad seda kordi, isegi kümneid kordi…

Retsept korduvrõõmustamiseks

Hinge ja kogu keha puudutavat rõõmu võib leida paljudest olukordadest. Tuleb lihtsalt märgata. Üks mu isiklik näide oli väga hiljuti, kui sain osa noorte laulu- ja tantsupeost. 8 tundi laulupidu päikeses ja vihmas, läbisegi kannatust ja pühadust … Ja siis lõppakord –  „Mu rõõm on lõputu“. Vaatan neid salvestusi aegajalt ERR-ist taas ja kogen sedasama rõõmu ja hingeliigutust, mida tookordki.

See võib olla üks korduvrõõmustamise allikas praegusel ajal. Aeg toob neid sündmusi juurde, tuleb lihtsalt märgata ja seda sündmust meeltes korrata. Kui tahad proovida, kas laulupeo rõõm toimib ka sinu peal, siis mine ERR lingile “Mu rõõm on lõputu” ühendkoori esituses, Hooaeg: 1, Episood: 3 | Jupiter | ERR ja vaata neid noorte nägusid ja tunne ülekehaliselt seda, mida nad laulavad – „Mu rõõm on lõputu“.

 

Ruti Einpalu, PCC

Coach ja koolitaja

Foto: Rene Mitt  Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA, artikkel ilmunud Äripäeva Personaliuudistes