Vestlusringis osalevad professionaalsed coachid: Signe Tõnismäe; Liisa Raudsepp; Ruti Einpalu; Katrin Oblikas, Kadri Arula ja Peep Aaviksoo.  Küsib Aira Tammemäe.

Aira Tammemäe: Kui te peaksite juhile – kes on küll kuulnud, et coachi kaasamine äriorganisatsiooni on juba äärmiselt populaarne, aga ei tea tegelikult, millega tegemistselgitama, mis see coaching päriselt on, siis kuidas seda mõne lausega selgeks teha.

Katrin Oblikas: See on põhimõtteliselt rääkimine kõige targemaga, ehk iseendaga.

Kadri Arula: Inimene tahab punktist A punkti B liikuda ja tal on vaja selle teekonna üle mõtisklemiseks kaaslast. Üksinda toas rääkida on kuidagi naljakas ja minul on kogemus, et üksi plaane tehes ei tule need ka nii hästi välja.

Aira Tammemäe: Minu jaoks jäi pisut segaseks siiski. Mis selles uut on? Näiteks 50 aastat tagasi arutasid ka juhid olulisi teemasid nii omavahel kui iseendaga.

Signe Tõnismäe: Kui inimene ise mõtleb ja üritab plaane paika panna, siis ta ei mõtle sellele, mis on tema ressursid ja tugevused, ta ei näe alati oma tugevaid alasid. Coach oskab näha sinu tugevusi hoopis teise vaatenurga alt. Coachi abiga leiab coachitav endale plaani ja tee, kuidas sinna jõuda.

Katrin Oblikas: Kunagi ütles Raul Rebane, et ükskõik kui tark inimene on, siis ise asja keskel olles ta lihtsalt ei näe.

Signe Tõnismäe: Meie aju on üles ehitatud nii, et näeme ohte alati enne, kui näeme võimalusi. Ja sa ei pruugi osata näha neid tugevusi, mida teine inimene sinus näeb.

Ruti Einpalu: Aira, sa tõid näite, et 50 aastat tagasi rääkisid ka juhid omavahel või iseendaga, siis kõige suurem erinevus, kui ma cochina räägin kellegagi, siis ma olen cochina selle inimese ja tema eesmärkide teenistuses kõige paremas mõttes. Mitte targema osapoolena, vaid coachi spetsiifilises rollis ja minu ülim püüe on taandada ennast sellest protsessist välja. Kui see läheb sõprade jutuajamiseks, siis sellest hetkest lõppeb coaching.

Aira Tammemäe: Juhti on tema arengus toetatud vähemalt nii kaua, kui mina olen ärimaailmas olnud ja kindlasti oluliselt enne mind. Ma proovin aru saada, et mis siis nüüd on uut. Mis on see täiesti totaalselt uus kvaliteet, kui me räägime coachingust.

Kadri Arula: Ega midagi totaalselt uut ei olegi.

Aira Tammemäe: Kas ma saan siis õigesti aru, et coaching on järjekordselt selline praktika, mida on kogu aeg tehtud, aga nüüd on see ära pakendatud, nimi antud ja saab väga hästi müüa.

Kadri Arula: Ütleks nii, et nüüd on välja otsitud, mis on need kõige paremad praktikad, mis on kõige paremini töötanud.

Peep Aaviksoo: Coachi oskused on ju common sense. Me kasutame neid. 40 aastat tagasi süstematiseeriti ära fragmendid ja sellest sai üks tervik. Pakendamine ja turunduslik taust tulid oluliselt hiljem. Tegelikult ühel hetkel sai sellest süsteemne lähenemine inimese arendamisel, see on oluline muutus. Neid elemente me ju tegelikult kasutasime ja ka kasutame kõik teadlikult või vähem teadlikult, hästi või halvasti. Kasutavad ka konsultandid, juhid, kõik kasutavad neid. Aga coachingus on see pandud süsteemi, sellel on loogika, on põhjendused ja sellel on tegelikult kontrollitud mõjukus.

Aira Tammemäe: Ja kui on süsteem, siis seda on võimalik ka õppida.

Peep Aaviksoo: Täpselt.

Ruti Einpalu: Enne sa küsisid, et kas inimesed on seda kogu aeg teinud ja kas see oskus on nüüd pakendatud ja nimetatud coachinguks, siis mina arvan, et ei ole nii. Kui me räägime näiteks aktiivsest kuulamisest, mis on coachingu oluline osa, siis võib juhtuda, et on olemas inimesi, kes on selle oskuse tõesti nii öelda emapiimaga kaasa saanud, aga ma ei ole märganud, et coachingu küsimuste küsimise loogikat keegi loomupäraselt valdaks. Seda tuleb päris kaua õppida.

Aira Tammemäe: Me räägime coachingu puhul mingist konkreetsest tehnikate kogumist, mida põhimõtteliselt saab õppida, peabki õppima ja harjutama.

Ruti Einpalu: Ma pole märganud ühtegi juhti, kes coachingu tehnikaid intuitiivselt kasutaks, eriti siis kui kõige rohkem vaja. Näiteks keerukates olukordades, ummikseisudes, kus on vaja uusi ideid, värsket lähenemist, suuremat pühendumist. Need on emotsionaalselt laetud olukorrad ja siis me minetame kõik oskused.

Katrin Oblikas: Oluline, et coachingus oleks jäme ots alati coachee käes ja ta tunneb, et tema kontrollib vestlust. Coachil on küsimused tema abistamiseks.

Aira Tammemäe: Kuidas ma saan kliendina aru, et jäme ots on minu käes?

Liisa Raudsepp: Oluline, et coach ei juhiks sind mujale. Kui coach võtab suuna üles, leiab mingi huvitava niidi ja hakkab seda kaevama, siis on coaching läbi.

Aira Tammemäe: Aga coach ei räägi kunagi oma lugusid, ei too oma näiteid?

Katrin Oblikas: Üldiselt mitte.

Ruti Einpalu: Kui coach seda teeb, siis ta peab selle ära markeerima.

Peep Aaviksoo: Inimesed õpivad üldjuhul läbi reflektsiooni. Kui ta teeb midagi, siis peab olema võimalik reflekteerida seda, mida ta koges. Kui õhtul on teatrietendus, järgmisel hommikul on proov, kus mängitakse läbi need stseenid, kus tuli midagi hästi või halvasti välja ja õpitakse selle kaudu. Kui õhtul on võistlus, siis järgmisel hommikul on trenn. Tööl oli eile üks äriotsus ja homme järgmine. Juhil ei ole võimalik seda kuskile reflekteerida. Coaching on sisuliselt võimalus reflekteerimiseks ka ärimaailmas.

Aira Tammemäe: Millistes olukordades coaching ei tööta või kas on võimalik öelda, kelle puhul see ei tööta?

Signe Tõnismäe: Kui inimene saadetakse mingil põhjusel coachingusse, siis ei pruugi need asjad laheneda.

Ruti Einpalu: Kui inimene ise ei taha, aga miskipärast tuleb vastu juhi soovile.

Peep Aaviksoo: Mul ka sõber ütles kord, et meil siin ühe töötajaga on jama, ole hea tee ta korda. Tegelikult on sellises olukorras ikka jama juhiga, sest see, keda oli vaja korda teha, tema polnud kunagi aru saanud, et tal mingi jama oleks. Juht polnud lihtsalt andnud talle tagasisidet.

Aira Tammemäe: Kuidas te coachidena sellises olukorras reageerite, kui juht ütleb, et tee minu inimene korda.

Signe Tõnismäe: Selleks tehakse kolme osapoolega eelkohtumine, kus pannakse väga selgelt paika, mida on võimalik teha ja mida mitte. Et juht ei tuleks pärast coachi juurde, et räägi nüüd mulle, mis minu töötaja rääkis. Meie eetikakoodeksi järgi ei tohi coach seda teha.

Peep Aaviksoo: Mina ütlen väga selgelt, et see ei ole minu võimuses. Kõigepealt peab inimene ise tahtma. Teiseks, kas inimene ise teab, milles ta katki on.

Ruti Einpalu: See näide, mille Peep tõi, seda juhtub tegelikult päris sageli. Mina sellises olukorras üritan kõigepealt aru saada, kas inimesel endal on motivatsioon või on motivatsioon kellelgi teisel. Siis tuleb kolmepoolne kokkulepe. Ma palun, et juht sõnastaks selgelt oma ootused. Ja teate, mis ma siis sageli kuulen? Sellist ümmargust juttu. Umbes nii, et ma soovin, et ta oleks küpsem, arenemisvõimelisem… Või siis selliseid loosunglikke lauseid, millest ei ole võimalik aru saada.

Liisa Raudsepp: Teatud psüühikahäirete puhul ei saa coachingut kasutada. Samas teame, et psühhopaatiliste tunnustega inimesed jõuavad väga sageli väga kõrgetele juhtimispositsioonidele ja nemad kindlasti ei ole valmis sedasorti suhteks.

Peep Aaviksoo: Hea näide on meie sõber Donald (Trump). Teda ei võtaks ükski coach tõenäoliselt coachida, aga ta on oma nartsissismis jõudnud väga kõrgele.

Kadri Arula: Coaching ei ole võimalik ka siis, kui inimene ei usu eesmärkide seadmisesse. Ütleb, et on rahul sellega, mis on. Elu on niigi ilus.

Peep Aaviksoo: Coaching on väga hea proaktiivsetes tegevustes, ei ole väga hea reakatiivsetes tegevustes. Coaching ja ka coachiv juhtimisstiil aitavad ennetada jamasid, jamade likvideerimiseks ei ole coaching kindlasti kõige parem.