Me elame seisundis, mida võib nimetada pidevaks osaliseks tähelepanuks. Mis hetkest algab aga päris kontakt inimeste vahel?

Indiaanlastel on komme istuda peale kohalejõudmist. Sest isegi kui keha on kohal, siis vaim võib olla veel teel ja kohtuda ei ole võimalik.

Kas meiega ei ole mitte sageli nii, et meie keha on koosolekul või vestleb kellegagi, aga meie mõtted tegelevad hoopis millegi muuga? Me elame seisundis, mida võib nimetada pidevaks osaliseks tähelepanuks.

Meil on hulk abistavaid vidinaid, mis annavad meile kiirelt teada, kus-mida on vaja teha-lahendada, et muuta meid efektiivsemaks. Tulemus on hajunud tähelepanu. Meil on raske olla täielikult kohal. See on töökeskkonnas ja meie elus tõsine probleem, sest kõige mõjuvam kommunikatsioon toimub kontaktis. 

Kui meie kehad on samas ruumis, aga tähelepanu on hajunud, siis head vastastikust keemiat ja kontaktisolekut ei teki. Lisaks suureneb stressihormoonide tase, mis omakorda pärsib meie otsustusvõimet, loovust ja probleemilahendusoskust.

Positiivne kontakt vabastab ajus õnnehormoone (dopamiin ja oksütotsiin), mis tugevdavad meie emotsionaalset sidet ja parandavad koostööd. 

 

Kontakt algab otsavaatamisest

Mõnikord pöörame pilgu ära, et vältida vastutust. Mõnikord nõuab võõrale silma vaatamine julgust – me tahaksime olla justkui peidus, sest mine tea. 

Vahel kohtan koolitusel inimesi, kes alguses väldivad minu pilku. Kui siis veidi aja pärast see pilkkontakt tekib, siis ma rõõmustan – ma ei tundu enam ähvardav, inimesed on avanenud ja energia hakkab liikuma – me saame vastastikku üksteist mõjutada. 

Mõnikord harva esineb gruppe, kus suur osa grupist väldib pilku. Sel juhul on osalejate ärevusseisund mingil (seletamatul) põhjusel nii suur ja ma tunnen füüsiliselt, et ei saa sisuliselt edasi minna enne, kui pilgud rahunevad ja meie vahel on side loodud.

Psühholoog Stephen Porges ütleb, et pilkkontakt aktiveerib aju osa, mida nimetatakse sotsiaalseks närvisüsteemiks. Õnnestunud silmakontakt vähendab ärevust ja pingeid ning loob rahulolu ja tugevama seotuse tunde.

Kui tunneme ennast pilkkontaktis hästi, siis tunneme end mugavamalt. Võime kogeda, et isegi võõrale otsa vaadates tekib vastastikune lahkus ja empaatia päris kiiresti. Samas kui pilkkontakt on kriitiline või hinnanguline, tekitab see pingeid ja vähendab usaldust.

 

Lugu sellest, kuidas tõeline kontaktisolek võib viia üllatavate tagajärgedeni

Enne koroonat oli mul üks väike grupp iduettevõtjaid, kellega õppisime süvendatult aktiivse kuulamise tehnikaid rohkete rollimängude kaudu. Kohtusime kord nädalas ja nädala jooksul pidid osalejad kasutama iga võimalust kuulamise harjutamiseks. Kuna osalejad olid noored, töötasid Zoomis ja elasid valdavalt üksi, siis tuli olla leidlik harjutusvõimaluste leidmisel.

Ühel korral siis üks osaleja rääkis, kuidas ta proovis kellegi sünnipäeval kuulata enda kõrval istuvat võõrast. Teatavasti kuulamine eeldab kontaktisolekut. Tema kommentaar oli selline, et kõrvalistuja muudkui rääkis ja rääkis ja ei tahtnud lõpetada. Ja et see oli ikka tüütu.

Koolitus lõppes ja mõned ajad hiljem sattusin ma nägema Facebooki postitust, et need kaks noort inimest olid abiellunud. Vot siis, milliseid toredaid tulemusi võib anda keskendumine teisele inimesele. 

 

Kui kontakti ei ole, siis ei tule sealt midagi …

Tuttav tegi läbi õpetajate kutse taotlemise protsessi. Tegemist on päris keerulise kadalipuga: tuleb luua portfolio, see on massiivne töö, siis vastata küsimustele ja lõpuks ilmuda ZOOMis komisjoni ette seda kaitsma.

Kogu see protsess mõjus talle formaalse ja mitteinspireerivana. Protsessi käigus tuli vastata küsimusele: kus te näete ennast tulevikus haridusmaastikul? Kuna trots ja tõrge olid nii suured ja kontakt puudus, siis oli tahtmine vastata: “Mis see teie asi on?”.

Ma ei suutnud ära imestada seda lugu, sest küsimus “kus sa näed ennast tulevikus või kuhu suunas sa tahad ennast arendada?” – on superküsimus, kui seda küsida õige häälestusega, empaatiaga, õiges kohas ja olles tõeliselt kontaktis.   

 

Kokkuvõtteks

Kaua aega arvasin, et ühes ruumis olemine ongi kontaktis olemine. Ei ole! Ma võin olla päris paljude inimestega ühes ruumis, aga tõelises kontaktis mitte. Ma võin töötada kümneid aastaid inimestega koos ja mitte olla nendega kontaktis.

Kui kontakt on puudulik, ei avaldu inimese kompetentsid ja võimed täielikult. Tähelepanu võib olla pigem vältimisel ja õhus on tavaliselt ärevust. Kui näiteks arenguvestlusel juht ja töötaja ei ole kontaktis, siis tõenäoliselt sellised olulised küsimused, nagu “kus sa näed ennast tulevikus, mis sind rõõmustab ja innustab?  jne  saavad täiesti formaalsed vastused, millega pole mitte midagi peale hakata.

Lõppude lõpuks on päris kontaktis olemise see, mis hoiab meid inimlikena. Kui julgeme kohtuda teise inimesega tõeliselt, avaneb võimalus kogeda midagi sügavalt inimlikku:  usaldust, mõistmist ja soojust. Kui kontakt puudub, jääb palju olulist ütlemata ja kuulmata. 

Kust alustada – pole muud, kui vaatame maailmale ja inimestele usaldavalt silma. Alustame lähiringist.

 

Artikkel on esmalt avaldatud veebilehel edasi.org.

Ruti Einpalu, PCC

P.S. Kui sind huvitavad juhtimisvestluste koolitused ja parem kontakt oma inimestega, siis kirjuta mulle ruti@einpalu.net