Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei oska

Lapsed läksid kooli ja tudengid ülikooli. 1.september – imeilus Tarkuse päev.  Ja siiski aegajalt taban ma ennast mõttelt, et appi, kuidas ma (omal ajal) ei osanud õppida ja kuidas õppurid ka täna ei oska sugugi paremini õppida. Loogika on see, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei oska. Kui mina ei õppinud õppima, siis ei oska ka minu laps õppida – kas nii?! Või et kui õpetaja ei osanud õppida (omal ajal) ja ülikoolis ei jõudnud talle „õppimise teadus“ pärale või seda polnudki veel, siis ei oska ta toetada ka oma õpilasi õppimises.

Tuupimine

Seda, mida mina omal ajal tegin, võiks nimetada efektiivseks tuupimiseks. Mul oli välja arendatud terve süsteem. Lihtsustatud kujul nägi see ülikoolis välja nii: 3-5 päevaga materjal pähe ja siis kiirelt peast välja ja uus asemele. Tulemus – valdavalt ainult „viied“ väikese agaga – hiljem ei mäleta suurt midagi ja päriselus kasutada ei oska. Usun, et nii mõnelgi lugejal oli sama süsteem. Nimetame seda lühiajaliseks õppimiseks ehk soorituseks.

Lühiajaline õppimine vs „päris“ õppimine

Lühiajaline õppimine on meil kõigil käpas ja eks seda toeta ka (vanaaegne) (üli)koolisüsteem. Liiatigi on võimalik lühiajalist õppimist väliselt mõjutada liigagi lihtsalt kasutades erinevaid piitsa-prääniku tööriistu, näiteks survet, sundi, karistust, hirmu, aga ka auhindu, preemiaid, tasusid, kiitust, konkureerimist.

Tegelikku õppimist (pikaajaliselt meeles ja erinevatesse valdkondadesse ülekantav) toetada on palju keerukam, kusjuures tulemuslikud strateegiad võivad olla vastuolus lühiajalist õppimist toetavate strateegiatega.

Kes õpib?

1. Õpib see, kes on aktiivne – mõtleb kaasa teemal, arutab, vaidleb, toob näiteid, proovib ja katsetab, „seedib ja närib“ materjali läbi.

Lihtne järeldus: õppimine vajab aega, kiiresti ei saa.

Mida on võimalik õppijana ise teha, kui keskkond (sh. õpetaja, koolitaja, õppejõud) ei toeta aktiivsust?  

Mõni mõte: mõelda kaasa, arutada igal võimalusel kaaslasega, kõrvalistujaga. Rääkida sõpradele edasi, küsida teiste arvamust, keda teema võiks huvitada, lugeda ja uurida, jagada ja pidada mõnusaid vaidlusi. Proovida ja katsetada, seostada laiemalt igapäevaeluga. Muuseas: teadmised ongi kasutamiseks igapäevaelus!

 

2. Õpib see, kes seostab olemasolevate eelteadmistega, varasema elukogemusega, varem kuuldu-õpituga.

Jälle lihtne järeldus: selleks on vaja anda aega, luua tingimused. Uued teadmised/oskused on vaja haakida ja kinnitada olemasolevate külge. Kui haakimist e toimu, siis me justkui riputaksime (uue teadmise) pintsaku õhku, mitte varna. Meie aju on seostamise masin. Ta seostab ka siis, kui me talle käsklust ei anna, aga mitte siis, kui aega/mõttepausi ei ole.

Mida on võimalik õppijana ise teha, kui keskkond (sh. õpetaja, koolitaja, õppejõud) ei toeta seostamist olemasolevaga?

Mõni mõte: aruta kaaslasega, kõrvalistujaga, kuula tähelepanelikult tema mõtteid ja kogemusi, leia veel mõni, keda teema võiks huvitada ja kuula teda, lase ennast inspireerida teiste mõtetest, meenuta, mida ise oled kuulnud ja püüa seostada oma elukogemusega. Esita küsimusi õpetajale/koolitajale, too välja oma kahtlused, uuri ja puuri teemat. Kui sa ei saa aru, siis küsi.

 

3. Õpib see, kes ise ehitab (konstrueerib) uue teadmise oma peas.

Mõni mõte õppijale: juurdle, joonista läbi, tee oma skeem. Õpi koos sõbraga. Kui ta puudus või ei saa aru, siis selgita talle. See sunnib sul oma peas süsteemi looma ja kokku panema suurt pilti ning aitab pika sammu võrra edasi nii sõpra ja eelkõige sind ennast.

 

4. Õpib see, kes teeb kordusi, aga mitte järjest (seda nimetatakse tuupimiseks), vaid läbi meenutamise. NB! Siin on oluline erinevus. Kordused küll, aga läbi meenutamise. Selleks, et meenutada, on vaja kasvõi hetkeks unustada.

Mõni mõte õppijale: tee õppimise vahele vahesid, vaheta teemat, tegevust, maga vahepeal, vaheta kohta. Kui teed teist tiiru peale samale materjalile, siis alusta meenutamisega: mida ma mäletan, mis on mulle meelde jäänud. Pinguta oma aju ja mälu. Sellega sa ütled justkui oma ajule, et sa kavatsed seda asja ka tulevikus meenutada, seda on sulle vaja, see tuleb salvestada pikaajalisse mällu. Tõenäosus, et jääb päriselt meelde, tõuseb püstloodis. Sa ei tuubi, vaid mõtled ja ehitad seoseid! Kõnnid samu radasid üle oma ajus ja riputad pintsaku varna, mitte õhku. Tee endale ise kontrolltööd ja õpi lühikeste portsude kaupa. Vanasõna „kordamine on tarkuse ema“ vajab väikest, kuid olulist korrigeerimist.

 

5. Õpib see, kes tunneb ennast emotsionaalselt turvaliselt, kes ei karda küsida, küsimärgi alla seada, mõtet edasi arendada, oma (eri)arvamust välja öelda. Ei karda näida loll.

Julgeb eksida. Kes küsib, ei ole mitte loll, vaid initsiatiivikas ja huvitatud. Milline õpetaja ei armastaks huvitatud õpilasi.

6. Õpib see, kes on mugavustsoonist väljas, kes pingutab, kes kogeb väljakutset, põnevust.

Ja frustratsiooni ja palju muudki võib ette tulla. Õppimine ei saa kerge olla. Ometi ei ole see õigustus õpetajale/õppejõule istuda oma laua taga ja jätkata samas vaimus nagu viimased 100 aastat.

Mõni mõte õppijale: kui jooksed kokku või ei saa kuidagi otsa peale, siis ära anna alla, vaid tee uusi katseid, otsi ja küsi abi, guugelda, proovi veel.

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et õpib see, kes usub, et õppimine on võimalik ka tema jaoks. Kes suudab pidurdada ebavajalikku ja edasi lükata lühiajalist naudingut. Siis kui vaja! Sest õppimine, areng ja muutumine on meie psüühika peamine ülesanne.

 

Ruti Einpalu, PCC

Eelmisel aastal kirjutasin kolm lugu õppimisest.