Sain täna oma ammuselt-ammuselt kliendilt sellise sõnumi: ”Ma ütlesin oma tiimile avalikult välja, et mul on s..t olla, et väga palju halbu asju on juhtunud, et vajan teie tuge. Ja siis nad murdsid mu koju sisse, tõid torti ja pitsat ja lasid mu kodu konfette täis. Lisaks valmistasid mulle kriisikrooni, mida ma nüüd kannan igal koosolekul.”

See lugu räägib paljugi. Ehedast juhtimisest, hoolimisest, toetamisest. Ülekoormusest, pingest, ärevusest, kuhjuvatest probleemidest ja tugevast pressist nende koheseks lahendamiseks. Räägib sellest, et ka juhid nutavad.

Kui ma vaatan oma tööd koolitajana, siis koolituse valdkonnas on olukord üsnagi sarnane olukorraga eelmisel aastal – koolitused on enamjaolt pausi peal, osad kliendid on ootel, et saaks jätkata kontaktkoolitusega ja osad on lihtsalt äraootavad – millega see kõik lõpeb. Toimuvad need koolitused, mida saab teha Zoomis. Ja osasid saab teha vägagi edukalt – näiteks arenguvestluste koolitusi. Miks ei peakski saama kui me juba üle aasta peame suhtlema üle ekraani.

Coachingus on olukord üsna teistsugune. Coachingu kliente on tekkinud oluliselt rohkem ja teemad on muutunud. Tavapäraste teemade varjus on peidus ületöötamine, ärevus, püsiv pinge. Palju emotsioone, mis on kuhugi tahapoole sahtlisse lükatud. Ja nüüd sealt välja vaatavad. Jah, see kevad on teistsugune.  Neid inimesi, kes väärivad kriisi kroone, on rohkem kui kunagi varem.

Täna süvenesin Ülikoolis motivatsiooni teemasse ja üritasin endale selgeks teha, mida saab liider teha, et toetada oma inimeste motivatsiooni. Ühel ja samal ajal tuleks silmas pidada autonoomia, kompetentsuse ja kuuluvuse vajadust. Me kõik tahame vabadust ja iseseisvust, aga see ei tähenda üksijätmist. Meil on vaja just meile sobivat väljakutset, aga mitte arenguvestluste ajal peale sunnitud arengut. Me tahame kuuluda, tunda seotust oma tiimiga ja  tajuda, et me oleme organisatsiooni väärtuslik osa ja et see organisatsioon ajab asja, mis teeb maailma paremaks. Me tahame kõike seda ka kriisi ajal.

Mulle tundub, et täna peavad liidrid tegema justnimelt neid asju, mida teha ei saa. Tegema tiimbuildingut kui tiimbuildingut teha ei saa. Ehitama suhteid ja väärtustama inimesi, kui seda teha ei saa. Olema lähedal kui lähedal olla ei saa. Rääkima päriselt inimestega kui seda justkui teha ei saa. Tulema välja oma rollist ja olema inimene.

Ja kui elu mängib kätte kriisikuninganna rolli, siis panema pähe krooni ja ütlema: „Ma vajan teie abi“.

 

Ruti Einpalu PCC

coach ja koolitaja, ICF Estonia

Kui sul on vaja toetust, et teha tiimbuildingut (kui tiimbuildingut teha ei saa) või pidada üks-ühele vestlusi (kui neid pidada ei saa), siis kirjuta mulle ruti@einpalu.net