Juhi lauale maandub nädala lõpus ootamatult üks lisaülesanne. Juht annab ülesande töötajale, kes analoogset ülesannet on varematelgi kordadel täitnud ja alati üsna hästi hakkama saanud. Seekord on ülesanne kiire ja plaaniväline. Kõigele lisaks on reede ja esmaspäevaks seda jätta on juba hilja. Juht esitab oma korralduse ja sukeldub kiiresti oma igapäevategemistesse. Esmaspäeva hommikul avastab juht, et mitte midagi ei ole tehtud. Tulemus on ümmargune null.
Minu küsimusele, kas sa küsisid ka, kas ta võtab selle ülesande teha, vastab juht: “Muidugi mitte. Mis ma siis oleksin teinud, kui ta oleks mulle EI öelnud?”
Selliseid olukordi juhtub meil kõigil ja päevas kordi ilma, et me ise neid tähele paneksime. Kartes vastuseid jätame küsimata ja ka kuulamata oma inimesed. Rääkimata mõistmisest. Mine tea, mida nad ütlevad. Ja kui me ei mõista, siis me tegelikult ka ei juhi.
Juhid ei küsi tagasisidet, sest äkki peab siis sellele kuidagi reageerima. Ja mis siis saab. Juhid ei uuri inimeste motivatsiooni kohta; ei küsi, kuidas nad ennast tunnevad muudatustes, sest mine tea, mida nad ütlevad. Kui ütlevad midagi, siis äkki tuleb midagi teha, mida ei tahaks teha.
Ja nii elavad juhid koos oma illusiooniga, et nad juhivad. Tegelikult nad reageerivad tagajärgedele. Ilmselt teevad nad seda reageerimist nii hästi, et sellest piisab. Aga mis juhtuks, kui nad tegelikult ka juhiksid.
Võtaksid riske ja räägiksid inimestega.
Ruti Einpalu, coach ACC, koolitaja
Kui see artikkel kõnetas Sind, siis jaga seda oma sõpradele
Uued artiklid
Kes mõistaks juhti
Selleks, et keerulises olukorras ei läheks kaduma juhi ja inimeste vaheline usaldus, on oluline, et juht on läbipaistev ja ehe. Tegelikkuses võib juhtuda see, et juht liigub kaitsepositsioonile.…