Tavapärases suhtluses moodustab isiklike subjektiivsete sõnumite osakaal ca 30-40%.  2012 avaldasid D.Tamir ja J.Mitchell (Harvardi Ülikool) uurimustulemused eneseavamise neurobioloogiast. Selgus, et võimalus rääkida enese mõtetest ja tunnetest ja seda teistega jagada aktiveerib hüvitustega seotud mehhanismid meie ajus. Oma mõtete jagamine on mõnus ja rahulolu pakkuv ning käivitab dopamiiniringi.

Sotsiaalmeedias on enesekohaste sõnumite osakaal väidetavalt ligi 80%. Kui näost näkku suhtlemisel meie vestluskaaslane võib meie “enesest rääkimise ja enda mõtete jagamise” lõpetada kasutades näiteks kehakeelseid ja mitteverbaalseid signaale, siis sotsiaalmeedias ja e-õhkkonnas sellist võimalust vastastikuseks mõjutamiseks ei ole.

Tänaseks tundub, et vulkaanilised eneseavamise e-pursked võivad eestlaste püsimajäämise seisukohast muutuda ohtlikuks – andes järele eneseavamise vastupandamatule tungile läheme lihtsalt tülli. Seda tehes tüütame üksteist väljasuremiseni  🙁.

Kust tuleb meie soov kirjutada üks järjekordne terav postitus, anda kellelegi verbaalse malakaga või lihtsal jagada oma arvamusi ja tundeid sotsiaalmeedias? Siiamaani oleme ju ikka nalja teinud teemal, et eestlastel väga palju tundeid ei ole ja eneseavamiseks tuleb veidi keelekastet rüübata (feels like a beer).

Vastavalt D.Tamis’i ja J.Mitchell’i ajukuvamisuuringutele on oma mõtete jagamine rahuldust pakkuv. Kui sellele lisada sotsiaalmeedia poolne TASU JA HASART – kas minu mõtteavaldus kogub kiitust ja tähelepanu, siis ongi tulemus käes – me laseme ennast juhtida oma instinktidel, istume püsivalt e-õhkkonnas oodates ebaregulaarselt, kuid SIISKI millalgi kindlasti saabuvat tasu. Tasu võimendab veel see, et lisaks sellele, et oleme sõltuvuses LIKE-dest, oleme sõltuvuses ka meeleheitlikust soovist tõestada, et mul ON õigus.

Ainus lohutus on, et selles “hädas” oleme kõik ühtemoodi. Istume e-õhkkonnas, ajame taga oma tõde ja ootame dopamiinilaksu! Siis läheme tülli, aga veel enne tüütame üksteist väljasuremiseni!

(loos kasutatud Merle Parmaku mõtet)