Mina olengi start-up!

Käisin mõni nädal tagasi Äripäeva personalitöö aastakonverentsil rääkimas personalijuhtidele, kuidas tagasiside edasiviivaks muuta. Konverents oli inspireeriv ja mõtlemapanev tervik, mis hõlmas kõike seda, mida personaliinimesed juba täna näevad kardinaalselt muutunud olevat – uus põlvkond, uus inimene, kes ei lepi enam vanamoodi töötamisega. Kust teda üldse leida, kuidas tööle meelitada ja kinni hoida, kuidas tema potentsiaali avada ja arendada?

Kõige võimsamalt tõid tuleviku kohale meie kolm start-up’i – Transferwise, Pipedrive ja GoWorkaBit. Nende ettevõtete personaliinimeste säravad silmad ja energia panid kõigil kuulajatel liikuma mõtted, mida kõike võiks teha ja kuhu parajasti teel oleme. Minagi töötasin mõttes kaasa ning rändasin ajas edasi ja tagasi, seostades kuulatavat oma kogemusega.

Kristiine Pipedrive’ist rääkis, et tähtsad on kaks märksõna – tähenduslik töö ja minu inimesed. Kolmas punkt on, kas inimese tulevikuunistused saavad täituda Pipedrive’is. Jesss!, mõtlesin, täpselt mulle!

Transferwise’i esinejat kuulates mõtlesin, et sellises õhkkonnas tahaksin ma töötada, niisugune juhtimiskultuur annaks mulle tiivad ja soovi panustada aina enam. Kairi jagas kuulajatega: „Meie edu saladus on vestlused. Sa oled edukas juht, kui sa aitad oma inimestel edukas olla. The power of autonomy!” Ta jätkas, kirjeldades, kuidas üks nende väljakutsetest on asjaolu, et raske on värvata kogemusega juhte. Põhjus – nad hakkavad inimesi oma n-ö igapäevase juhtimisega segama. Inimesed suudavad ise probleeme lahendada, otsustada, kuhu oma energia suunata.

Seepeale hakkasin veidi kõhklema. Mitte selles, kas inimesed suudavad ise probleeme lahendada ja targalt otsustada, kuhu oma energia suunata, vaid selles, kas mina mitte pole ka see „vana” kogemusega, kes hakkab inimesi juhtimisega segama.

Just nagu eelneva kinnituseks tuli lavale GoWorkaBiti eestkõneleja Kei ja keeras kogu asjale veelgi vinti peale, rääkides säravate silmadega, kuidas neil ei ole kontorit ja ka puhkust mitte. Inimesed juhivad ennast ja oma elu ise nõnda, et isegi puhkus tavapärasel kujul ei olegi enam teema. Ta tõestas omaenda olemasoluga seda, et tulevik on kohal ja sellel on säravad silmad.

Aga teate, kuhu mina selleks ajaks oma mõttega jõudnud olin? (Igaks juhuks lisan, et need kolm olid kõik meie vägevad start-up’id.) Olin jõudnud tõdemuseni, et minagi olen töötanud start-up’is, ja mitte tavalises, vaid ühes Eesti vägevaimas. Hansapank oli minu start-up üheksa aastat, siis kui oli algus.

Töö oli tähendusega! Ja mul oli oma, personaalne tähendus. Need olid minu inimesed! Kõik see toetas minu arengut ja andis mulle tiivad, need olid head ja arendavad vestlused! Ja juhid uskusid, et nende ülesanne on aidata oma inimestel edukaks saada! Mina uskusin, mul oli vabadus ja initsiatiiv ja vastutus. Tegelikult on kõik hilisemad ettevõtted olnud samasugused – valisin lihtsalt ühe.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et iga organisatsioon võib ja saab olla start-up, ja mitte ainult – tegelikult saab iga inimene olla start-up, kui võtta vastutus ja initsiatiiv, kasvatada tiivad ja otsida oma personaalset tähendust.

Ma ei mäleta, mida Kairi lõpetuseks ütles, aga oma märkmetesse olin ma kirjutanud „Mismoodi ma saan paremaks inimeseks?”. Mismoodi saab sellega olla seotud minu ettevõte? Aga saab. Ja mis kõige toredam – ma tean neid ettevõtteid, kus töötades ongi võimalik saada paremaks inimeseks.